... lühikeseks jäi...
Suveöö laul kajab mu kõrvus.
Loodan, et kõikidel möödus jaaniöö toredasti. Vaatamata ilmale...
Mul olid küll imevahva jaaniöö ja pühad :) Suutsin end lülitada maailmast välja ning lihtsalt naudida olemist. Kulgemist. Ammuse - ammuse sõbraga kahekesi. Mõtlesime, et lähme ka õue - staadionil toimus jaanituli, kuid märg oli ja jahe, kuigi õhtul paistis päike. Mul oli toaski jahe... Süütasime lihtsalt küünlad - jaanituled missugused :)
Sellest kõigest tahaksin rääkida, kuid vaikin siiski. :):):)
Natukene kurb on, et mu elu peab olema teistele selge kui seebivesi. Püüan küll mõnd hetke iseendale hoida, sest ega mitte keegi ei räägi kohe sulatõtt, mis tema elus toimub. Minu elu on olnud niigi liialt avalik. Tahaksin nüüd natukene privaatsemaltki elada. See ei tähenda, et ma sulgen iseend kuskile purki, kuid mõnest astutud sammust ei ole vaja otsekohe laial maailmal teada... On hetki, kui ei mõista isegi, mis parajasti toimub. Kuid küllap kõik toimuv on millegiks vajalik ja hea.
Elu on lihtsalt kummalisel kombel ristuv risttee. Vahest on tunne, et oled kedagi nö unustanud, sest sa ei suuda inimest mõista, ning siis ühel hetkel mõistad, et tunned ja mõistad inimest rohkem kui kunagi varem või vähemasti püüad temast paremini arusaada, sest tahadki inimest rohkem tunta. AGA aega mitte mõistmise ja mõistmise vahele on jäänud terve igavik. Ja saad veel aimu ja teadmist, et see keegi on sinu tegemisi ja toimetusi jälginud midagi küsimata terve igaviku...
Ma ei tahagi teada, mis toob hommepäev ja kas toobki midagi head kaasa. Miskit ikka toob - päris nii ka ei saa olla, et homme ei too miskit head kaasa. Täna aga nautin rõõmu ja õnne piiril olemist, mille tõi üleeilnepäev :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar