kolmapäev, juuli 09, 2008

Oli üks tore hea päev...

... kui kõrvale jätta mõned hingepiinad, mida tean vaid ise. Samas võiks öelda, et painavad mõned peremured. Pere olen jällegi mina ise. Seega jätaksin nad suures joones enda teada.
KUID SIISKI
oli hea tore päev, mis viis mind kokku imevahva noormehega. Ta nimeks Timo. Loodetavasti blogin temast edaspidigi. Kui laabub kõik, siis on ta minu järjekordne uus isiklik abistaja. Vähemasti usun, et sai ta täna hunniku uusi kogemusi. Timo tõdes küll kogemusi. Usun Timo siirust, kui enne tsau ütlemist teatas, et ka ratastoolis tahaks proovida istuda, et teada, mis tunne see on :) Hästi terve suhtumine. Tean inimesi, kes kardavad ratastooli istuda, sest see neavat nad paugupealt vigaseks... Igal oma usk!!!
Olen veendunud, et üks noormees võiks/peaks mul isiklik abistaja olema. Treppide ja talviti ka jää ja lume pärast juba!
Niisiis, tunnen isiklikult kahte tulevast viipekeele tõlki - Sandrat ja Timot. Naljaga pooleks olen neile lubanud viipekeelt jalgadega rääkima õppida. :):D Küllap neile on juba minu "tõlkimine" hea praktika, küll mitte viipekeele praktika. Isikliku abistaja töögi annab arvatavasti neile palju kogemusi juurde.
Sandral sai / saab just neil päevil minu juures töötada 3 kuud. Tubli tüdruk on ta mul igatahes!!!

Täna käisin taas surnuaiaski. Papa surmast saab laupäeval 3 kuud... Tundub igavik...
Keegi ütles hiljuti, et ta kartis, et mul läheb kõigega harjumiseks raskemini ja kauem aega... Ei tea. Minu jaoks on olnud kergendus. Kindlasti elasin täpselt õigel ajal leinagi läbi... esimestel hetkedel, kui teada sain papa surmast... Mis seal ikka.
Kõik oli ju teada...
Surnuaias mõtlesin, miks küll papa ja emagi mõtlesid, et mina ei hakka iial surnuaias käima... Ok, Võnnu on natu kaugel käia bussidega, kuid Tartu Raadi on vägagi heas kohas...

Veel panin maalid posti. Teele Sveitsi. Taas. Seekord oli Postimajas teenindaja hästi sõbralik - polnud nagu probleemi, et saadetises on maalid. Eelmine kord nagu oli - kelle maalid ikkagi saadan välismaa :P Mitte väga probleemi ei olnud, kuid siiski...
Ei, pean tõsiselt tööle/maalima hakkama. Unarusesse on jäänud kõik see maalimine.

2 kommentaari:

kukupai ütles ...

Kunstiteoseid ju ei saagi niisama lihtsalt välismaale saata, peab mingi sertifikaat olema ju.
Ja tervita oma abistajaid, nad mu õe õpilased siis ju. Ja eks mina võin nad praktikale ka vist võtta, siis juba viipekeel päriselt.

Tiia ütles ...

Nõnna VÄIKE ongi maailm :) Tervan hea meelega juba homme :)

Saab küll niisama saata. Ausalt öeldes, ma ei teagi sertifikaadist miskit...