reede, september 05, 2008

KEEVALT õpitud abitus

Jaajaa, olen hulljulge mina jah küll - ei löö ristigi iial ette!!!
Ei ole see tõesti nii alati. Ausõna. Nüüd avastan aina, mida mina ei ole julgenud elus MILLEGIPÄRAST teha. Ja need absurdsed väikesed igapäevased asjad, mida tõesõna ei panegi enne tähele, sest keegi on alati neid minu eest ära teinud ning ma polegi varemalt mõelnudki, miks ise ei proovi teha.
Nagu keeva veega õiendada. Lihtsalt puru - kohvigi teha.
Olen teinud näo nagu saan julgelt iga asjaga hakkama.
Ausõna, häbi - häbi mulle!
Kuskil alateadvuses lõi kellegi hääletu haamer, et jumala eest hoia varbad keeva vee nõust eemale - kõrvetab tingimata. Nii ma hoidsingi keeva veega toimetamisest iseend eemale, et mine sa tea...
Uskuge, see oli sedasi! Uskumatu küll, eks ole.
Kõike muud kuumi ja keevaid sööke ja jooke olen julgenud alati tõsta, kallata, vallata. Mitte keevat vett!!!
Nüüd kohviaparaadi kannu lõhkudes olin sunnitud välja mõtlema, kuidas saan teha lihtsalt puru - kohvi, mis muide meeldib kõige rohkem. Võtsin südame rindu ja keetsin vee mikrokas. Saab muide suurepäraselt vee keema mikrokas. Keeb pisut teisiti, kui pliidil või veekeetjas. Mullideta. Kallasin kohvitopsi - EI kõrvetanudki ja kohv oli kohv.
Ma ei mõista, mida kartsin 41 ja pool aastat!
Vot, milleks oli vaja kannu lõhkumist. Keeva vee rumala kartuse ületamiseks.

Olen eluaeg joonud suurima hea meelega puru - kohvi, mis maitseb alati hästi ja on kodune. On küsitud must miljon korda, kuidas suudan joogikõrrega topsis kohvipaksu mitte suhu tõmmata. Õppige ära! :D
Nagu mina õppisin kuuma - kuuma vett kallama :P

Vaja veel poodides uurida veekeetjaid. Kui leian jalapärase veekeetja, siis ostan kohe. Praegune veekeetja kehvapoolne.
Eks ma veel kunagi kurnan kartuleidki ;)

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Hää Tiia,
olen Su blogi küll alles lühikest aega lugenud (aga tean Sind muidugi kauem), aga praktiliselt iga Su sissekanne vapustab mind heas mõttes totaalselt. Usun, et oled kõige vapram inimene, keda ma tean.
Soovin Sulle kõike head.
A.

Tiia ütles ...

TÄH :)

Enda meelest ei ole ma vapper, kuid sellised sõnad teevad silmad märjaks... Mu silmad on alati olnud veesoonel... :)

Parimat sullegi :)

kukupai ütles ...

Parem hilja kui mitte kunagi, eks?
Sinu puhul (ja vist ka paljude teiste puhul) on tegemist ju ÕPETATUD abitusega.
Mul on siia kõrvale panna lugu, kuidas ma alles neljateistaastaselt esimest korda telefoniga rääkisin. Ei saanud ega saanud sellega hakkama. Asi aga lihtsalt oli selles, et esimesel korral panin toru vale kõrva peale, loomulikult siis ei kuulnud. Ning mitte keegi ei soovitanud teise kõrvaga proovida, rääkisid aga minu eest. Ükskord lihsalt oli vaja ja ma poolkogemata panin õigele kõrvale ning saingi räägitud. Ausõna, ma tantsisin rõõmust! Ja nüüd ei saa ilma telefonita tööd tehagi, kogu aeg on vaja.
Küll saab kui vaja ja küll Sa sobiva veekeetja ka leiad, neid on ikka suures valikus nüüd.

Tiia ütles ...

Ära ütle iial "ei iial" :) Hea on see, kui selle ütlus jõuab enne kohale, kui päris hilja ;):)

AA suured inimesed võivad küll lastele sageli karuteene teha üle hoolimisel...
See kurb.