Kalendermärkmikus märtsi päevade lehed täituvad plaanidega sajaga. Kuu lõpuni on kõik nädalavahetused juba hõivatud. Loodan, et argipäevadki täituvad tasapisi minuliklu sagimisega taas.
Usun, et ise pean vastu.
Eile voodis mõistsin ühtäkki, et olen lihtsalt kodus kükitamisest väsinud. Huvitav, seda on raske lahti seletada, mis tunne see päriselt on... Seda peaks igaüks ise tundma! Muidugi ma võin öelda, et häda pole kedagi... - ja ei olegi häda kedagi. Kuid...
Võib - olla täna pani Maarja pihta, et varsti unustad niiviisi leiva hinna.
Nii võibki muide juhtuda! Sotsiaalne keskkond ununeb kiiresti! Ja siis ongi absoluutne vingumine, et näe kurat ma ei saa hakkama... Maailm on niiiiii ebaõiglane...
Aga
kes on öelnud, et maailm peab olema õiglane?
Püüa ise minna ja teha maailm. Siis ongi minu/sinu maailm täpselt nii palju õiglane ja ebaõiglane nagu ise usud.
Ausalt öeldes, olukord veel nii hull ei ole. Alati saab hullemaks minna.
Leibade hindu tean veel. Viimati käisin MAXIMAS 23. veebruaril.
Lihtsalt usun, et nüüd saab Margotist sama asjalik ja hea isiklik abistaja nagu Sandra. :) Mul on kergem oma plaane ellu viia :)
Kodus istumine mõjub sünnipäevade meelespidamisele laastavalt. Ajasin ühe kalli inimese sünnipäeva kuupäeva sassi, mis on minu puhul enneolematu. Tõesõna. Mul on sünnadele hea mälu. Kasutan küll sünnademärmik - tabelit, mille tegin ligi 20 aastat tagasi, kirjutades aina sünnasid juurde, kuid tähtsate inimeste sünnipäevi tean peast. Ja neid pole mitte vähe!!!
Täna soovisin õnne. Sünnipäevalaps naeris, et homme on ju õige päev. Mina: "Mis ajast!?"
Eijah, miskit pean iseendaga kiiremas korras ette võtma!!!
Lahendamatuid olukordi pole olemas.
Peab lihtsalt lootma ja uskuma.
Iseend korralikult käsile võtma!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar