Käisin metsas. Margotiga. Sinililli korjamas. Mõte oligi just selline, et minna sinililli korjama pärast akentepesu.
Tegime mobiiliga piltigi lillekimbukesest laual.
Ülaseid oli vähe.
Sinililligi tundus olema vähem metsa all, kui varasematel aastatel... Või olid juba õitsenud, milles kahtlen, sest sooja pole veel ju õieti olnudki... või ei olnud see õige sinilille hooaeg...
Kollaseid liblikaid lendas palju :) Tuleb kuldne ja hea suvi! Loodetavasti. Kui Margot ülaseid noppis, lendas ta peos olevale kimbule kaks kollast liblikat üheaegselt - hästi armas oli. Seda imekaunist hetke ei juhtu alati.
Liblikaid vaadates tundus mulle, et täiskasvanugi läheb iga kevad lapseks tagasi, kui näeb esimest liblikat :) Unustab kõik - kõik muu. On vaid tema ja liblikas :) Habras ja õrn liblikas annab nagu jaksu olemiseks juurde... Maandab pingeid vähemasti üheks sekundiks... Süda hõikab nagu laps emale: näe, liblikas :)
Sel hetkel on liblikas kõige tähtsam.
Ja nii ongi.
Keegi ei saa väita vastupidist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar