Õhtul. Emajõe ääres. Mina, Sandra ja Märt.
Ma ei teagi, kuidas peaksin seda toimingut õigete sõnadega ütlema ja kas peaksingi sellest üleüldse kirjutama...
Parem on, kui see rahu, mis on hetkel hinges jääb minule igavesti :)
Parem on, kui see hetk Emajõe ääres kesk lund ning puhtas tuleleegis jääb meisse kolme mäletuseks...
Elu läheb edasi.
Loodetavasti heamana kui kunagi varem.
Tuleleeke vaadates mõistsin imeselgesti, et proovikive on elus lihtsalt vaja, et teada saata, mille jõud on edasi minna... Tuli ei suutnud täna hävitada, pigem lõi mõistmist minevikku tulevikk vahel...
Mina ei oleks praegu see, kes olen, kui mul poleks selja taga minevikku katsumustega.
Armastus jääb minusse alles.
Jumal jääb.
Armastus võidab...
Kui tuli põles kõige suurima leegina, siis äkki hakkas päikegi paistma :)
NB! See pole aprillinali.
See oli minu elu kõige otsustavalt olulisem sündmus...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar