Sel nädalavahetusel olen jällegi Põltsamaal.
Psühhodraamas. Lauraga.
Kaks kuud on jälle möödas. Tegelikult juba ootan pikki silmi, kuna taas psühhodraama koolitus on... Iga psühhodraama korraga mõistan üha rohkem ja rohkem, kui mõjus see on inimesele, kes tahab iseend avastada ja avardada ning uskuda kõike kätte saamatut ... Nagu unistusi... Enam - vähem kõik unistused lähevadki täide...
Jagad ju unistussoove teistega.
Psühhodraamas jagatud unelmsoovid lähevad samuti täide nagu üleskirjutatud unelmsoovid. Mina võin küll kindlalt öelda, et paber ja psühhodraama kõvendavad teineteise unistuste elukaja mikse.
Küll tahan olla ise ükskord koolitaja olla ning seda kõike läbi inimeste endi neile jagada. :)
Olgu mis muidu on, kuid psühhodraamast ma ei loobu.
Teine asi, millest ei loobu - maalimine, värvid.
Mul on mõte, et need kaks asja - psühhodraama ja värvimaailm kokku viia omas nõustamiskeskuses :)
Loomulikult tegelen samal ajal iseenda avastamise ja avardamise aina edasi. See protsess ei lõppe iialgi. Lõpeb surmaga küll... Usun, et elan teist sama palju veel, kui olen elanud ja pisut kauemgi. Sest mul on mõned suured unistused, mida tahaks ilmtingimata lõpuks ellu viia...
Vahel komistan - kuid seegi peab olema.
Kukun.
Tõusen. Kasvatan end edasi.
Teile mõnusalt nädalavahetust!!! (Loodetavasti raheta...)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar