neljapäev, aprill 22, 2010

On kaugele jäänud...

Ansambel "SUVENIIR" - oh kui tohutult sain omal ajal peapesu oma ealistelt, et minule oli just just SUVENIIR lemmikumast lemmikum. See polnd noorte maitse ega neile peale minev...
Mulle meeldis. Olin hull fänn. :)

Ja nüüd ei ole enam Heldur Jõgiojat...

Aga Olev Vestmanni, keda pole enam mõni aasta juba, olin teistmelisena salaja kõrvuni armunud... :) Ta hääl ja laulud lihtsalt saatsid mind üksvahe 24/7 ...

Ühele kontserdile minnes olin mina lõpp nohus ja köhas. Ema oli lausa pahane, kuidas mamma (tol ajal veel lihtsalt tädi Elle) ei saanud minuta Vanemuisesse minna... Uskuge või ärge uskuge - mina olin viie minutiga nohuta ja köhata! Keegi ei saanud aru, kuidas sain nii kiiresti terveks... Mina sain küll!!!

Kindlasti jääb mulle hinge laulud,
kuigi Suveniiri laulud ei olegi mul enam nii peas, kui olid...

Kommentaare ei ole: