Mõned minutid netis ning mõned mured ongi kadunud - hurraa!
Ma ei hakka blogima ükshaaval, mis mured need olid. Minu oma süda on ülimalt rahulik ja tänulik, et lootus ei olegi veel täiesti kadunud... Vastupidi.
Kui minna veel ÜRO arvamuse juurde tagasi, mitte norival toonil, siis on ikka... (pehmelt öeldes) hale seis Eestis... Palju on neid, kes suudaksid iseendale lisa iat pakkuda nagu mina? Üks ... kaks ... kolm... Arvan, et rohkem küll mitte. Ja siiski, usun, kordi rohkem on neid puudega inimesi, kes suudaks iat toetusel tööl käia ja end väärtustada ühiskonnas.
Mina olen hetkel nõus maksudega tagasi andma Eestile selle, mille annab mulle. Sest olen ju mtü kaudu tööandja isikliku vahenditega. Nagu toetan meie sotsiaalsüsteemi. Olgugi, et iseenda iseseisvuse ja eluväärtuste nimel. Ja ma ei kahetse seda. Siiski olukord on üheltpoolt ausalt öeldes jabur! Teisalt on ainus võimalus niiviisi iseend aidata ja normaalselt sajaga edasi elada. Sest olen juba parimates aastates naine, tahaksin siin maailmas veel ühte - koma teist ära teha! :P:)
Aga kõik ei ole nii hakkajad.
Ja ei peagi olemagi.
Muide, mõtlen hoogsalt enda visioonile. Esimene variant tuli selline: Iseenda kaudu aidata teisi . Arvatavasti mõtlen edasi, kuid mingi taoline visioon jääbki. Usun, et selline visioon on mind saatnud juba sünnist saadik... kui hästi järele mõelda ja tunnistada ... :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar