Tegelikult on kurb mõelda, et kõik on kuidagi risti- ja vastupidi, kui võiks olla. Juba see, et projekti taotlusvormis on meie meelest vähemalt üks sügav sisuline vastuolu. Punktis, kus peaks juttu olema otsesest sihtgrupist, on tegelikult suur segadus, KELLE töölesaamist projekt õigupoolest toetama peaks, ja mõned olulised märksõnad (nt. isiklik abistaja) on üldse puudu - nähtavasti tuleb veel teha oi kui palju selgitustööd teemal, et hooldajateenus pole ainus, ega isegi mitte peamine, mida puuetega inimesed vajavad. Kõik on ju hea ja kena, aga-aga-aga... Kusjuures infopäeval siiski oli ka isiklikust abistajast juttu - mis ju loomulik, aga vorm räägib ikka ainult hooldajast ja tugiisikust, millega/kellega meil ja meie eeldataval sihtgrupil pole paraku suurt peale hakata. Mitte et need teenused poleks sama olulised ja vajalikud, aga meie ajame oma asja, ja arvame, et teame, MIS asi see on. Loodetavasti, kui maha jahtume, siis kirjutame ka asjaomastele ametnikele, et sry, meie näeme asja natuke teisiti.
Lõpuks, kui projekt läbi läheb ( ja mix taeva pärast ta ei peax :)), siis ei saa me ju allkirjastada lepingut, mis pole projekti sihtgrupiga kooskõlas, st me ei saa hooldajat ja isiklikku abistajat ühte patta panna. Nad lihtsalt EI ole üks ja sama asi - aamen ja basta.
Ja tööhõive seisukohalt on lihtsalt nutumaik suus. Hea, et on olemas mõned rahvusvahelise kaaluga tähtsad dokumendid, millele viidata.
Ja ikkagi - mulle meeldib see praegune projektitegemine. On tunne, et see toob midagi uut ja põnevat mu ellu. Et kõik ei olegi nii must ja kole.
2 kommentaari:
no tead, ametnikel on endil need mõisted segi kui puder ja kapsad, eks...
Seega kirjuta projekt valmis ja suru läbi, ametnike jaoks on ia sama mis tugiisik, kuigi meie teeme vahet. Lihtsalt tuleb seletada, puust ette ja punaseks ja kui siis ikka kinni ei jää, siis tuleb kinni lüüa!
Pihta ja põhja, nagu alati :) Ehk teiste sõnadega, kui uksest ei saa, ronime aknast sisse - et siin me oleme ja siia me jääme.
Postita kommentaar