Satusin päeval koristamishoogu. Elutuba sai pisut - pisut uutmoodi. Vana närune vaip sai lihtsalt teisiti põrandale.
Oli energialaks vist.
Või mõtlesin pingsalt. Füüsiline tegevus annab mulle mõtlemise jaksu juurde.
Mul on tunne, et puuetega inimmõistuse maailmas on veel kohutavalt palju tööd teha, et kohandada mõtlemist normaalsemaks. Uskusin siiralt ja sinisilmselt, et olen olnud ainukene puudega inimene, kes on pidanud üle elama mida iganes. Uskusin, et viga on minus... Aga... mina polegi ainus! Ja mul polegi sellest hea meel. Kurb on. Ja mul tekkis küsimus, KES on vaprad ja ilusad siiski? Kas need, kes teesklevad ilu ja vaprust enda ümber, kuid keegi nagu ei näe nende teesklust või ...?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar