... annavad märku kevadest... Õue lõhn ja õhk on kevadine...
Täna külastasin Mäksa vallamaja taaskord. Käisin kohtumas vallavanema Elina Madalaga. Usun, et sellised kohtumised on aeg - ajalt kasulikud ja vajalikud mõlema poolele. Seda enam, kui kohtumine toimub esmakordselt. Hea on vahel näha ka oma valla sotsiaalnõunikugi Meilitki. Ja seda enam, et ei kurtnud probleeme. Mul on neid küll ja veel, kuid nendega olen harjunud ja kuidagi ikka saan hakkama. Aga hädaldamise asemel jõudsime rääkida uuest näitusest, mis saab teoks usutavasti septembris. Näituse soov tuli mulle üllatusena :) Loomulikult haarasin sellest kinni.
Võib - olla, kui hästi läheb, saab uuest aastast IAT-gi pisut raha juurde. 2014 aastani on veel aega :)
Enne veel 2013 kevad ja suvi ja sügis ära elada!
Täna sai 5 aastat papa surmast.
Päris pikk aeg oldud temata...
Samas nii lühike aeg...
Kui mõelda, kui palju igasuguseid asju ja olukordi, mured ja rõõme on mahtunud 5 aastasse, siis see kõik on kuidagi hästi uskumatu, millistes elumöllukeerises olen elanud. Ise. Üksi. Mitte selles mõttes, et see peaks olema nii üllatus... See on olnud täisväärtuslik elu.
5 aastat tagasi olin isikliku abistaja nõustaja koolitusel, korraldas Händikäpp... Sest kodus ma ei oleks suutnud istuda... Papa oli ju haiglas... Mina olin valmis halvimaks... Kuigi... Hea oli, et mu isiklik abistaja Helena oli kõige raskemal ja kurvemal hetkel minuga... Huvitav on see, et koolitusest eriti osavõtjaid ei pannud tähele, et mul on kurb... Õhtul kohe ei saanud ma koju sõita ja see poleks ka midagi andnud. Järgmine päev oli pühapäev...
Nüüd hakkan ise kursust isikliku abistaja teemal läbi viima... Tõesti on võimalik elada erivajadustega inimesel oma elu elada üksnes ise isikliku abistaja abiga. Pere toetuseta. See on küll karm variant, kuid... Egas minagi ei ole ju päris üksi. Võib - olla on mul rohkemgi oma inimesi ümberringi, kui mõnel teisel... Ma ei tea...
Ainus, mis vahetevahel tundub puuduma, on armastus. Armastust on palju, mitmekesiselt. Kuid just see üks, kelle õlale toetuda, kui näib, et enam ei jaksa raasugi... See mitteolemine ei häiri mind. Olen harjunud vaba ja hakkaja naine olema. Armastada saan siiski palju - palju. Kuid siiski - pean tunnistama, et olen ju vaid naine...Usun, et kui on ettenähtud, siis tuleb õige härra mu ellu täpselt õigel ajal. Ja kui ei tulegi - mis siis ikka, elan ikka täis säraga ;)
Aahaajaaaa, kolmapäeval linnas käies avastasin, et Koopiakeskus (ma hüüdsin onu Jaaguks, sest seal teenindas Jaak) Kaubahallis ehk uuema nimega Kesklinnakeskuses on kolinud keerdtrepiga teisele korrusele. Ok, lift on. On lifti kõrval sildki "Koopiakeskus". Mina ei uskunud Liinat, kes püüdis väita, et lift viib vaid büroodesse. Sõitsime teisele korrusele. Ja olime lõksus. Vasakul lukustatud uks, paremal ka ja selja taga samuti. Ees lift või trepp. Klaasseinast nägime Koopiakeskust küll, kuid sinnapääs oli keerdtrepist. Tahtsime, mina, Diana ja Liina, soovisime uuesti liftiga alla sõita, otsustas lift minutiks katki minna. Seisis paigal, helises ... lõpuks uks avames... Keeldusin liftis olemast. Jube oli. Liina proovis üksinda sõita - õnnestus. Julgustas mindki.
Kuid see on narrus, kui on küll lift ja sildki, kuid ei pääse ikkagi sihtkohta. Ma ei ole muidu üldse närija, aga seekord küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar