Aasta on üldse alanud mingite jamadega ja kummaliselt. See aasta saab olema üks suur kummaline seiklus. Loodan, et rohkem hea poole kalduv, sest jamad lahenevad ju ikka ükskord varem või hiljem, andes ruumi uutele...
Kui olla positiivne. :)
Hommiku poolikul oli töövestlus, mida mina küll ei julge töövestluseks nimetada. Seesugust ei ole mul aastaid olnud... Aga ma sain aru ühest asjast: ma julgen siiski EI öelda. Soovin parimatest parimaid isiklikke abistajaid! Veel mõtlen, et minu isiklikud abistajad peavad olema vaimselt ja mõttemaailmas minuga "ühisel lainel", muidu ei tule koostööst miskit välja. Saan aru, et tööotsija haarab vahel kõikest kinni, kuid juba töövestlusele tulles peab olema igati kombekas ja nii edasi. End tutvustada ja tere öelda võiks ju ometi, mitte tööandjat kohe küsimustega pommitama hakata... Vahet ju ei ole, kas tööandja istub mugavas tugitoolis või ratastoolis! Kui esmamulje jätab hea arvamuse, siis on see pool võidu tööle kandideerimisel.
Köögikraan "mängis" purskkaevu... Diana meenutas, et unistasin hiljuti oma koju purskkaevu... :) Usun, et mitte kööki ega sellist siiski. Süüa saab teha ka veeta, muide. Üks - kaks korda ikka. Täna sai tehtud saiavormi :)
Kass Bongo uus hobi arvutil pikutadda
Paar tundi hiljem.
Veekraan korras.
Teise isikliku abistaja kanditaadiga hoopis tõsisem ja normaalsem vestlus, küll läbi arvuti esialgu, kuid siiski.
Lähen joon kohvi ja tunnen lõpuks mõnu päevast :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar