pühapäev, juuli 27, 2014

Minu ilm :)

 Nüüd on küll minu ilm! Nii kuum, et... Võib olla paar kaardi võiks jahedam olla, kuid siiski mulle meeldib praegune suveilm. On eluaeg meeldinud soojus. Kuumus. Päike. Selliseid ilmu on ju aastas nii vähe!
Palju hullem on minu jaoks külmus. Külmal ajal on näiteks mu paljad jaladki pidevalt jääkülmad, sest ma ei saa ju panna sokke ega susse jalga. Pean toimetama koguaeg! Käpikud käes ei olda toas... Sokid on minule nagu käpikud :)

Tõsi, nüüd olen olnud mitu päeva toas.  Olen hommegi veel toas. Lahtiste akentega. Tegelikult olen hästi õnnelik, et see juulikuu olen saanud tõesti igal pool käia, kuhu soovisin juba aasta tagasi minna... Siiski küsin iseendalt tänagi  nagu igal aastal ilusatel kuumadel suvepäevadel, kas saab olema kord selline suveaeg, kui on mul isiklik abistaja alati siis kui soovin, iga päev, kas või päevas paar tundi... Lihtsalt käia ja möllata! Loomulikult seesugune  luksus suvel on ka valikute küsimused. Tunde tuleks palju rohkem, seega tuleks rahagi IAT jaoks rohkem leida ja peaks olema mitu isikliku abistajat... Aga unistada tuleb suurelt, siis lähebki unistus väiksemal viisil täide. Nagu selles juulis! Isiklik abistaja Kristi on teinud tööd väga tublilt!! Tänu sellele olen saanud mina olla ja oma valikuid teha!

Augustis pean jälle mõtlema hakkama sügisele/talvele ning abistajate leidmisele... Õnneks on veel juuli! Ja  lubasin juunis endale, et enne augustit ma sügise/talve abistaja(te)le ei mõtle. Ma ei viitsi. Ei jaksa lihtsalt koguaeg abistajate otsimisele ja leidmisele mõelda.

Kass Bongolt kurb uudis. Jahmatav ka. Ta lihtsalt tassis lapsi palju ühest kohast teise seni kuni unustas kaks last ära... Kuni leiti üles, oli juba hilja... Järel on üks laps, keda Bongo mõni hetk hoiab väga, mõni hetk mitte... Vahel otsib Bongo  nagu veel  kadunud lapsi... Arvan, et Bongol tekkis poegimisjärgne  deprekas või mõistis me  mõtteid... Või tegi loodus oma töö...  Ei oska öelda. Mul on omamoodi kahju. Tõesti kahju.Mul oleks olnud  ka teistviisi väga kahju, sest olen olnud lapsest saadik siiski teist meelt ja õrna hingega... Iga looma surm, ükskõik mil viisil, on kurb.
Ikka ja jälle  meenub mulle mu vanaema, kes ei söönud kodu sea ega küüliku liha, sest ta ei saanud seda teha...
Tuleb siiski  mõistusega loodust võtta! 
 

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tiia, kuidas saad iseendale nii vastu rääkida?? Võitled selle eest, et maailma mitte nii avasüli tervitatud INIMESED jääksid ellu ja oleksid väärt õiglast elu, aga kassilapsed võib vabalt magama panna?? Miks??

tiia ütles ...

See polnud väga minu mõte... Ausalt ka, ma ei soovinud ise nii mõeldagi... Tundsin kirjutades kohe,et teen vastu enda tahtmist vea...