teisipäev, juuli 01, 2014

See lilleõis

... mis 15 aastat tagasi tegelikult pani mind hoopis elama, unistab veel anda jaksu ja värvilisi unistusi mulle veel  15 + ... aastaks. Kuni 100-ni! :) Seda lilleõit pole olnud päriselt mitte kunagi. Oli vaid mõtetes korraks. Sõbranna julges lihtsalt julges mulle öelda, kas soovid oma hauale lilleõie viia, kui matad end noore  naisena hooldekodu...
Hirmus hetk oli.
Olin vihane.
Ma ei osanud kujutada, mis elu ees veel ootab. Kõik oli otsas, möödas... Mul ei olnud kedagi...
Järgmisel hetkel otsustasin salamisi enda sees, et  ma ei vii ise mitte iialgi oma hauale lilleõit. Ma ju ei saagi viia, kui jään hooldekodu...
Ei mäleta täpselt märkmikuta, mis kuupäeval see õhtu veiniga sõbranna pool oli, kuid esmakordselt oli mul IAT,kusjuures teenuse raha oli, kuid isikliku abistajat veel polnudki,  mis oli mõeldud tegelikult mulle hooldekodusse ning olin kirjutanud  hooldekodu juhtkonnale avalduse, et lähen sõbranna poole ööseks ja siis Soome IAT koolitusele.    
Sedasi algas minu elu vaba naisena vabal maal!
Täna tagant järele mõtlen ikka ja jälle, et see oli mu elu suurim hullumeelsem samm tulla taas koju teadmata, mis toob elu ja kas IAT on ikka minu jaoks see kõige õigem, kas see on jätkusuutlik.
Aga see on mul teine kõige õigem samm elus.
Selle sammuta ei ole mina see, kes olen.
Kas ja mida keegi oleks minuta kaotanud, seda ma ei tea öelda.
Kuid mina oleksin küll liiga palju kaotanud...    

1. juulil 1999 rahatas  Tartu Maavalitsus esimest korda IAT-d.
See oli mu esimene projektki, mille kirjutasin. Praegu ajab muigama :D Kui leian paberites ta üles, võtan Kuldvõtmekese õhtupoolikule kaasa... Ajalugu!

Selle sammuta poleks mul ka Kass Bongot, kes arvatavasti teeb vanaemast vanavanaema... See ei ole päris kindel, kuid märgid on kahtlased. Täitsa lõpp, kuidas Bongo möllab nüüd!

Kommentaare ei ole: