Olen lubanud kirjutada ka puudega naiste foorumist, mis toimus 27. septembril Tallinnas. Kokkuvõtet ettekannete põhjal saate lugeda EPNÜL lehelt http://www.epnu.ee/ .
Enda poolt võin lisada, et päev oli lühike nii paljude tõsiste probleemide arutamiseks/rääkimiseks. Ettekanded olid tõesti väga sügavad. Ma usun, et esmakordselt tuli avalikult teemaks, kuidas on võimalik (või ei ole võimalik) puudega naistel last lapsendada. (Mul meenus kohe enda juhtum, kuidas inimesed ei mõistnud, kuidas saan pakkuda ühele lapsele kodusoojust ja mõistmist, kui mul olevat niigi raske... Ma pole sellest eriti kirjutanud. See laps, või mis laps ta enam on, on lihtsalt noor sõber... Ma ei soovinud lapsendada... Foorumi laua taga kujutasin omaette, milline "lahing" tuleks lapsendamisega...) Salamisi on ikka sellest räägitud ja arutatud.
Ütlen kohe, et mina olen valmis mõnele lapsele ikka jälle kodusoojust pakkuma, kui keegi satub mu teele ja vajab hetkel kedagi, kes teda mõistab. Mind EI huvita, mis raskust keegi mul näeb!
Kahju, et foorumil väga ei näinud uusi võõraid nägusid. Kurb kuidagi, et tõsistest asjadest rääkivad ja kuulavad ikka need, kes on seda teinud aastaid...
EPNÜL on usutavasti ainus organisatsioon, kes räägib muust kui puuded, räägib naiseks olemisest, seksuaalsusest... kuid ka pahurpoolest nagu ka vägivallast.
See on elu.
Võiksin foorumist pikalt blogida. Meil Maarjaga on soov hakata tegema teemaõhtuid just foorumi teemadest.
Aitäh isiklik abistaja Johanna, kelle abiga sain osaleda tähtsal üritusel!
PS. Kuigi näib nagu ei oleks Eestis miskit suurt veel ära tehtud puudega naiste ja ka meeste jaoks, siiski tundub mulle, et elatakse ka selle vähesega, mis meil on. Ollakse naine, emad, vanaemad... püüeldakse õppida, töötada ja teisi mõista...
Just foorumi päeval sai minu pesamuna 20 - see on ju suur rõõm ka emale... :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar