reede, jaanuar 30, 2015

OHHH...

Selle nädala võiks kokku võtta ohkega "ohh".
Positiivses
ja
negatiivses mõttes.
Oli asjalik  ja töine  nädal.
Usun,   et homme  lõpetan  taas ühe uue maali. Ma   veel ei oska öelda, mis nimeks saab. Igatahes mulle maal täitsa meeldib, kuidagi kergelt tuli see idee... Varsti   näete järjekordselt maali.
Eile sai tegeletud värvide  vahele teise loovusega. See  loovus on  keerlenud   peas ja südames  juba ammu. Poolaastat... aasta...  Ma isegi ei  tea, kui kaua.  Igatahes eile valmis loovalt ja üsna kergesti  lõppude loovuse tegevusplaan esialgu viieks aastaks. 
Ei sooviks   veel sellest loovusest lähemalt ja selgemalt blogida. Ei ole veel õige aeg.... Loodan koos Maarjaga, et õige aeg selleks tuleb õigepea :)

Loovalt  elamist ja   tegutsemist tumestas üks pisiasi.  Ausalt öeldes, selle tõttu ei saanud ma rahulikult magadagi....  Teen kõigepealt endale asja  selgeks, siis ütlen kõik  välja, mis arvan. Eestis juhtub  ikka ja alati  uskumatut...     

neljapäev, jaanuar 22, 2015

Tänasest ja natuke juba veebruaristki

Aeg läheb kiiresti. Varsti veebruar.
Lootsin väga, et jaanuari lõpuni ei tule mul isiklikkest abistajatest tühimike. Ka mu head tüdrukud lootsid seda. Kuid alati teeb elu ise positiivseidki keerdkäike ja üllatab, soovib igaüht oma elu edukalt ja rõõmsasti edasi sättida. Mul on  hästi hea meel,   et  mu abistajad/tüdrukud saavad just selliselt oma elu ja plaane edasi seada. Üllatuslikult.  Rõõmsasti. Usun, edukaltki.

Suured tänud isiklikud abistajad Kaie ja Triin, et olite tublid ja asjalikud minu käed ja jalad!!!

Minul endal on praegu natuke keeruline seis. Tundub tulema väikene tühimik abitundidest, kuid päris hull see ka ei ole. On olemas isiklik abistaja Johanna, kellele annan väikese eksamiteks õppimispuhkuse töölt, kuigi õppimine on suurim  töö.! Õppimine on esmane, mida luban teha tööandjana mõtlemata. Veebruaris on usutavasti kindlasti Johanna mul piisavalt olemas.  
Veel on mul loodetavasti tulevane isiklik abistaja Joonas. Veel loodan, et on  veel üks tüdrukki, kellega ma pole veel kohtunud, kuid suhelnud oleme kuu...

Alati saab uued töökuulutusedki panna, kuid seda ma lähipäevil ei tee. Ootan selle ühe tüdruku ära - mul on päris hea tunne... :) Aga kui keegi teab kedagi, kes soovib leida väikest paindliku tööotsa ja uusi kogemusi, soovitage mind! Häid abikäsi vajan ikka ja alati.  Pidevalt.

Soovitan lugeda  ka Terviselehte. Andsin intervjuu juba detsembris. Nüüd  ilmus. Ega seal miskit põrutavat pole, peamiselt jutt siiski IAT-st. See on teema, mida võin lõpmatult ja väsimatult rääkida, vähemasti seni, kuni tuleb arusaam, kui tähtis on IAT :)
Kui keegi soovib lugeda mu kohta miskit põrutavat - siis tõden kurbusega, et mul pole midagi enneolematut veel, vähemasti täna mitte...  :D

Muide, teen eelreklaami 21. veebruari õhtuks. Otsustasin see aasta oma sünnat tähistada Tallinnaski, sest Kaagverre, minu koju  lihtsalt ei jõuda... Kui nii, siis nii - siis pean ise jõudma Tallinna sõprade juurde!!! On ju tark otsus ;) Ma veel ei tea, kus on hea koht  kohtuda ja tähistada ealisi iseärasust / iseäratust. Mõnda kohvikut on juba soovitatud... Tallinna rahvas, ootan teie kõiki soovitusi! Oluline hubasus ja hea hind ja ka ligipääs. Ja kui keegi soovib  minuga kohtuda, öelge juba praegu seda! Kohv/tee ja  kook minult.
Kingituseks soovin iseendale  osta uue kallikese ehk läpaka. Olen seda risti  põiki ammu mõelnud. Seega võib mulle lihtsalt kallikese raha kinkida (ülekanda mu kontole näiteks) südame järgi.  Puuduva summa kingin endale ise.

Kui mul on normaalne kallikene taas, siis saan teha miskit  põrutavat - näiteks kirjutada raamatu korralikult lõpuni  ;)

Kes ei saa pealinna tulla, neid ootan 23. veebraril....

kolmapäev, jaanuar 21, 2015

Mida on õnneks vaja

Uut lootust uuteks algusteks :)

Kui tundub, et aina läheb hullemaks ja  enam ei saagi halvimakski minna, siis tuleb ikka raudkindlalt kuidagi mingi jõuga uskuda,  et varsti saabub parem aeg :)

Õnn võib peiduta uues wc-potiski! Meil  duširuumgi juba praeguseks hetkeks pisut teistsugusema  välimusega. Arvatavasti jääbki enam - vähem selliseks. Mulle on rohkem tantsuruumi!!! Uus pesumasin, kui  see saab ükskord muretsetud, saab uue koha. Vähemasti põrandaveepangele jääb ka vist lõppude lõpuks  päris hea koha. See pisiasi on mulle üsna oluline.
Täna sain taaskord aru, et töömehel  ja töömehe vahel on väga suur vahe. Tänane torulukksepp Andrus  tegi oma tööd südamega ning mitte üldse raha või linnukese pärast. Nii tegelikult peabki!
Igat  tööd peab tegema südamega! Ütlen seda ikka ja jälle.
Siis tuleb õnn.
Edu.
Rahagi.

Ühest suurest krahhist on saanud suur  rahulolu. WC-ta ei saa ju elada... Seekord tuli probleemi lahendus  kiiresti. Õnneks :)

Loodan, et eilne päev oli selle aasta halvim ja pingelisem päev.
Kuigi suutsin eile veel südamest naerdagi...

Tund  tagasi lugesin, et järgmine  nädal saan usutavasti teada, millal on mu näitus Tartu RAEKOJAS. Jess! Paar nädalat tagasi riputas Diana mu facebooki lehele Tartu linna reklaami, et raekoda ootab selleks aastaks uute näituste soove. Saatsin meili. Sellest  piisas. Kuigi tingimustes nõuti avaldust.  Igaks juhuks küsisin üle, kas vaja saada ka avaldust kui selline. Tuligi vastus, et meilist piisab ja järgmine nädal saab teada aja.
See näitus Tartu raekojas oleks minule au ja uhkus, kindlasti suurim tänu kodulinnale. :)
Eks siis näituse raames saan heaga ja positiivselt, et raekoda vajab  ka ligipääsu, mida mu meelest ikka veel ei ole - kuid mulle on   siiski esmalt tähtis teha  seal korralik näitus :)

Täna on rahvusvaheline kallistamispäev! Kallistagem siis kallid inimesi. See suurim õnn!

teisipäev, jaanuar 20, 2015

Kui juba, siis juba - lahe, kui kaos tuleb ühekorraga, ei teki paanikat, mis veel võib uputama hakata. Nädala jooksul on rivist väljas pesumasin, wc-pott.....  Ei noh, mis veel  :)

Ja nagu ikka juhtub kõik kõige ebasobivamal ajal.   

esmaspäev, jaanuar 19, 2015

Kuidas läheb...

Mul läheb  vist  normaalselt.
Laupäev  oli mul  tööpäev Sauel psühhodraamagrupiga. Seekord  pidin  üksinda  toime tulema, sest teine grupijuht Maarja  tundis  end kehvasti ja jäi koju. Usun,   et  sain hakkama.  Olen suht  rahul iseenda tööga -  alati saaks paremini  :)
Üks  asi pani mind täna aga  mõtlema. Kuigi selline olukord  on tulnud ette üsna  sageli. Et olla  üks päev näiteks tööl või  teha kuskil kaugemal midagi kasulikku, tuleb mul kodunt ära  kaks - kolm - neli  päeva. Hea on, kui on   selline võimalus,  et keegi  saab anda mulle teistel päevadel  ja ka öödel peavarju, et mina saaksin   kokku sobitada busside ja rongide  ajad ning abistajate olemasolud,   et minna tööle ja tulla töölt.
Tegelikult see on  ebanormaalne... Oleme ausad!
Väsitav.
Ja ka ajaliselt on  kaotus.   Selle asemel, et  külas  kasutult kükitada, võiksin ju kodus  miskit teha.  Näiteks  maalida. Ma ju  ei vea oma kogu elamist külla kaasa,  et  tööst  vabal ajal miskit teha.
See  ei ole selleks kirjutanud, et mul omas alatises peavarjus oleks paha. EI.  Vastupidi. Mul on  vägagi mõnus olla. Kuid olukord kui  selline on  lihtsalt  tobe. 
Kes seda olukorda suudab  vähegi ette kujutada, saab sellele pihta, mis siin on  tobe    :)

Oi, kui palju on  meil areneda!!!
Ka  Töövõimereformis... Töövõimereform ei olegi enam nii kuum teema. Teadepulk  on antud valimiste - kampaania - võimele! Naljakas, aga elu ja elulised probleemid lähevad / jäävad  edasi...  Nüüd on  igaühe  küsimus, kuidas võimekalt edasi täna elada...

 Millal tuleb mu ellu see  aeg, kui igakord töölt tulles saan minna rahulikult kodus  dušši alla ja  oma voodi  magama... Seda pole  ju  palju soovitud!
Selleks  on ehk lihtsalt paarkümnend iat tundi kuus juurde vaja.   Või  lihtsalt  konkreetsemalt IAT süsteemi,  et tõesti  vajalikul  momendil oleks mul isiklik abistaja võtta...    Ja   veel  vaja tagasi õhtuseid busse....
Seesugusest elust tegelikult ei  olegi helesinine unistus!!!
Vahepeal on sedagi mõnusat elu   päris palju olnud ja see on meeldiv. Päris tõeliselt tavaline töö  inimese elu.
Alati võiks ju  olla!

Või kas peangi  hullupööra rabelema... tegutsema...
Võin ka  kodus  istuda
ja
olla päris  vait.
Kuid kardan,  et siis ei läheks mul enam mitte kuidagi.....

kolmapäev, jaanuar 14, 2015

Jõuluvana...

... sai täna õhtul nina :) St valmis mu selle  aasta  esimene maal, millega nägin vaeva 2.  jaanuarist. Nina kaks värvikriipsu ei saanud mitte kuidagi  õigesti   - küll oli toon vale, küll oli pintsel ebasobiv, küll  ei osanud pintslitõmmet  õigesse kohta tõmmata.... Nüüd on minu arust  ka ninaots omal õigel kohal.  :)
Päris aus üles tunnistus: ühelt jõulukaardilt hakkas jõuluvana  kummitama.... Üks ühele ma siiski ei  teinud - see EI meeldi iial. Ise  imestan, et suutsin laheda vanakese maalida. :) Olin ju aastaid  keeldunud....  Kuid on ikka vist nii, et iga asi tuleb täpselt õigel ajal ja väga ootamatult! 
                            
 

 Aga seda maali aitas maalida Kass Pätu. Maal on väike,  10 x 20. Pätu on pisike, kuigi tundub siin väga suurena...  





Kass Pätu ehk õigemini veel Kiisu Pätu mu maalimisnurgas maalimisasjade laua all. 

Silver otsustas, et Pätu jääbki usutavasti Pätuks. Seega, mina saan olla ristiema.

Minu jõuluteemad lõppesid tänasega. Vähemalt 10 pool kuud ma ei kavatse jõuludele mõelda, aga loodetavasti Jõuluvana toob hästi ilusad ja armsad jõulud see aasta :)

Mu maalimis tööaasta algas hästi. See aasta pean rohkem pingutama... 

Pildistas Silver

teisipäev, jaanuar 13, 2015

Nädalavahetusest ja muustki

Reede õhtust laupäeva õhtuni  olin  pealinnas.
Nägin  esimest korda ka Nordea maja. Huvitav, miks Nokia nimi vahetati - isegi Tallinna  inimesed ei saa aru, miks  peavad nimed pidevalt  vahetuma... Minu jaoks oli ka Nokia veel, ajasin koguaeg ürituse  toimumiskoha  sassi... See selleks. Kohale  jõudsin.
Käisin  sotside üldkogul. Pean tõdema, et mul ei ole väga tulikuuma poliitiku hinge. Tean seda aastaid.  Ja usun sedagi aga, et  igal inimesel  on mingi poliitika huvi.  Peaks  vähemasti olema. Siiski olen erakonna põhimõtetega üldiselt nõus. Eriti sellega, et inimene on  väärtus. Just seda kipume sageli unustama.
Kuid üldkogu  tipp hetk oli naeratus Soome presidendilt Tarja Halonenilt. :) Kuna istusin  rea alguses ratastoolis, siis jälgisin , et ratastooli jalatugedele keegi ei kommitaks. Nagu ikka ja alati.  Meie vanad prouad kahjuks ei naeratanud (Eesti  vanemad inimesed üldiselt ka naeratavad avalikult vähe) minust möödudes, mina naeratasin igaühele ja liigusin tasa  tooliga taha  või ka ette poole - st kuhu vaja, et mitte ette jääda. Tundsin end pisut ebamugavaltki. Siis läks Tarja Halonen mööda ja naeratas soojalt ja siiralt.  :) Mõtlesin omaette, küllap raske ja pikk elu  on kõikidel selja taga, kuid  miks ikkagi meie vanemad inimesed ei oska naeratada... Ok, nõuka aeg    -  aga sellest  on  piisav aeg möödas...  Ei tea...
Naeratusel on väärtus.
Naeratus ühendab.
Annab jaksu juurde. 

Kui mina kunagi kuhugile kandideerin, siis on minu üks loosung: "Naeratagem üksteisele ja Eestimaa saab parimaks kohaks, kus elada!"
Seda  luban :)

Tallinnas kohtusin   sõpradega.
Veel otsustasin viimaks ometi  hakata taas trenni tegema. Ma ei lükkanud seda lubadust  tulevikku, vaid alustasin kohe enne keskööd ;)

Aitäh Johanna, et olid olemas Tallinnas!

Tallinnast Tartu sõites sain bussis üksinda olla. Kuigi buss oli rahvas täis.... See aeg oli  mulle mõnus. Tartus tuli vastu Helena ja me läksime läbi sahiseva lumme ta poole. Poole ööni jutustasime.
Pühapäevgi möödus mõnusasti.

See nädal  algas uute isiklikke abistajate valimistega. Valimine veel kestab... Üks tüdruk  ei julgenud proovipäevale ka tulla - põhjus minu kõne, kusjuures töövestlusel sai väga hästi minust aru. Järelikult  ei olnud minu inimene! Mind kui tööandjat häirib see, et inimene ei julge  ise  loobumis öelda.  Tean,   paljud tööandjad näevad töövõtjatega või õigemini tööotsijatega kurja vaeva... 
Täna oli proovipäeval ühel  noormehel. Ta sai linnas lumesopas ratastooliga möllata. Arvan,  et tema jääb...
Mul on tegelikult  mõned kanditaadid veel, ja usun, et mina ei ütle kellegile ära.   Julgeid ja häid   abikäsi läheb alati vaja!

neljapäev, jaanuar 08, 2015

Psühhodraamagrupp 17. jaanuaril


 Psühhodraamagrupp saab taas kokku 17. jaanuaril kell 13.00 - 19.00  Saue Päevakeskuses

Läbi viivad psühhodraama assistent Tiia Järvpõld ja psühhodraama grupijuht Maarja Kaplinski

Me soovime anda grupiliikmetele julgustust usaldada omaenda loovust. Kasutame selleks psühhodraama meetodeid
. Head karjääri saab teha töös ainult siis, kui inimese isiklik elukarjäär õnnestub    üldiselt, seepärast soovime üheskoos otsida kontakti oma loovusega ja selle kaudu jõuda rahuldustpakkuvama eluni.
 
Ootame vanu ja uusi grupiliikmeid ja huvilisi. Ootame neidki, kes veel ei teagi, mis on psühhodraama. Kõige olulisem soov, mis peaks tulijal olema, on soov, et kohtuda iseenda ja teistega ning see läbi hakata iseend rohkem usaldama.  Grupis on vabu kohti.

Osavõtt 15 €


 Infot juurde minult tiia.jarvpold@gmail.com ja/või Maarjalt mkaplinski@gmail.com

teisipäev, jaanuar 06, 2015

Bussiliiklusest

Sellest aastast  sõidab maakonnaliinidel  GoBus  ja hetkel tundub  küll, et uus bussifirma on  tekkitanud  ainult palju segadust ja oluliselt vähendanud  normaalset liikumist.
Näiteks
minul  ja mu isiklikkel abistajatel  tuleb probleem hilisõhtuga, sest  üsna sageli käisid tüdrukud tööl ka õhtuti. Eriti hea oli meil linna pikki päevi teha - abistaja sai kell 23 siiski koju. Nüüd läheb 5 päeval viimane buss linna 17.35, mitte 18.02 nagu aastaid.
Uusi bussiaegu polnud vana - aastal üldse nähtavad.... 2. jaanuaril hommikul jäi tööle hiljaks Johanna, sest bussijaamas oli bussidega segadus.
Eile sõitis Triin  töölt taksoga, sest me ei tulnud sellepealegi,  et bussidel on kellaajad täiesti muutunud.  Kas me viga... Vaatasime vist 1. jaanuaril bussireise ning pea kõik oli sama....
Muidugi takso arve maksin mina...
Hommiku 9 buss,  mis sõitnud küll  mu meelest 25 aastat,  läheb nüüd linna 8.40. Siia peaks jõudma 8.9 ,  kuid kui hilineb, siis kas mina jõuan riidesse (eriti  talvel) ja   bussile, kui abistaja jõuab umbes 8.13...8.15...   Ennemini jäi 40 - 45   minutit, see oli piisav aeg...

Saan aru, et  kõik ei saa olla ühe inimese järgi, kuid hetkel puudutab jaburam  üllatus aasta alguses paljusid...

Homme proovin ise uue bussifirma  ära. Kindlasti ei hakka  ma kasutama ratastooli - bussi, mis peab  ettetellima kaks päeva. Jäägu  see  neile, kes muul viisil ei saa bussile. Ma juba käin edasi - tagasi nii tihti, et peaksin iga päev bussi tellima - ma ei viitsi. See oleks tüütu ka.

Soovin heaolu riiki, kus saab liikuda vabalt igal ajal.

Kui mõelda veel töövõimereformile, siis peaks ka ühistransportki väga hästi toimima.

Ja mõtlen ka oma autole, mis lahendaks  osaliselt probleeme... Kuid....   

pühapäev, jaanuar 04, 2015

Algaski uus...

...  kuid kõik on siiski   vanamoodi....   Lihtsalt aasta number  uus, muud midagi...   Mina  sain aru küll see  nädalavahetus,  et iseendale   võib uusi lubadusi lubada, soove soovida ja eesmärke seada  iga aeg, mitte aastavahetusel...

Mis uus... Eriti midagi   ei ole uut...

Täna  koristasin.
Maksude arved tulevad.
Üksildane olemine kestab.  Järgmine nädal  see   ehk pisut katkeb... Tartu.  Tallinn.
Mul on tunne, et varsti peab  tulema milleski muutus, kuid milles või... - ei  tea...  Hingerahugi võiks tagasi tulla. Oleks mõnusam  kodus töötadagi. Kunst sünnib mõnusas keskkonnas ja heas  meeleolus...
Rõõm.
Mure.

Hetkel käsil  paar   pooleli olevat maali..... Tänane parim muie: lähen mina taha  tuppa maalima  ja  vaatan - põrand  on kunstiteos   - rohelisi käpa jälgi täis.... Pätu ise magas  mu voodis. Kiisu armas, kuid  mul on tunne,  et tema pärastki saan veel kurvastada.....   




neljapäev, jaanuar 01, 2015

1. jaanuar 2015

...  on  olnud  küll minu elu vaiksem....  Lihtsalt olen omaette.  Kiisuga, keda mina hüüan Pätuks, sest  tal  pole ikka veel nime... 
Täna on nagu täiesti tavaline päev...
Soovin vaid, et ees ei  ole 8740 tundi ehk 364 päeva  uhket üksindust....
Tegelikult peaks see aasta saabuma  elamisse õnn, sest  esimesena astus tuppa noormees Villu... Papa rääkis ikka, et uusaastaööl peab olema esimene tulija koju meesterahvas, siis olevat kodus aasta läbi õnn ja heaolu. Ta tundis kogunisti  inimest, kes ei lasknudki ühtegi naist enne meest sisse - ebausk ei lubanud....  On  ju naljakas!!    Kui see aasta on hea õnn ja edu, siis kehtestan uuest aastast sama reegli :P :D Äkki siis ei tundugi see nii naljakas...
Selle aasta horoskoopki tõotab  palju head... Varsti algab kitse aasta - olen  muide kitse aastal sündinud  - mis lubab isegi  ootamatult kaaslast ehk armastust leida :) Miks mitte kohtuda oma armastusega! Lõppude lõpuks.  Samas tulevat hea aasta  rahaga...  ja muuga ka... Aga siiski ma  usun,    et palju on enda teha :)
Viimasel ajal   ei usu ma eriti horoskoope, vaid usun miskit  rohkem, mis   maailmas  päris kindlasti  peale horoskoopide ja uskude  on olemas...  Kõik see moodustabki me elu, võib   - olla ka saatusegi...

Muide, jaanuaris  saab 9 aastat mul blogimist...  Ma ei  tea, kas  lühike  või pikk    aeg, kuid ehk järjekindel... Olen palju  tuttavaid ja sõpru lugejatest juurde  saanud. Mu elu - olu  on peo peal, kuid tunnistan ausalt, pooltest asjadest   vaikinud...  Kui olen vahel üksi, blogin.... Arusaamata millepärast... Huvitaval kombel loetakse palju... järjest rohkem...

See aasta peaks  lõpuks raamatu lõpuni kirjutama.....
Olgu iga päev üks hooliv kallitus, 
üks hea sõna, 
üks rõõmus mõte - armastus , mis aitab vähendada muresidki.... 
HEAD HOOLIVAT AASTAT!