Käisin külas.
Sellest ei oleks miskit erilist, külas ikka käiakse, kuid kui inimestega ei olda kohtunud ega silmast silma üle paari - kolmekümne aasta, siis on taaskohtumine ikka väga erilist. Samas oli seda kohtumist väga oodatud. Sõnadesse ei olegi võimalik panna. Ei olegi vaja.
Kuigi ma eile kirjutasin, et näoraamat on vahel nagu liivakastimäng, kuid mõnikord toob taas tagasi inimesi, kellega koos sai oldud lapse- või pubekaeas. Kes on mingil ajal midagi olulist juurde andnud...
Aitäh tädi Taima ja onu Valdeko väga armsa vastuvõtu eest!
Veel avastasime täna, kui väike on ikka Eestimaa. Kõik tunnevad kõiki! :) Uskumatul viisil. Veel sain oma lapsepõlvest päris naljaka, kuid ka pisut hullu seika teada.
Homme Tartu. Pikendama oma puuet... Juuksed värvin ka rohe - sini - kolla - punaseks... :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar