kolmapäev, aprill 29, 2015

Mõned pildid Tartu Raekoja näituse ülespanemiselt


Nädal aega tagasi olid sellised hetked Tartu Raekojas ja Kotka Keldris. Mul oli ikka väga super tiim koos. Aitäh teile !


Noormehed Silver ja Leho askeldavad maalidega - küsivad tamiili ja nätsu ja mida iganes veel


Minu isiklik abistaja Greete lõikab maalide nimesid välja, mis ma järjekordselt öösel ümber kirjutasin

 Silver ei ole mind vist enne näinud :P

  Meigiga olen iseendale natuke võõras 
(ma vist ei olnud aasta aega ennast võõbanud - aga üks kord kümne aasta jooksul ju ikka võib :) )

 Kotka Keldris - kus ma TÕESTI ei joonud tilkagi alkoholi, kuigi imelik nägu on peas. Siin näitasin rahvale maale, mis Raekotta üles ei läinud, ühingu ajakirja, jm.


 Veel üks pilt Kotka Keldrist


Üks noormees, kellel oli vist näitusepäevast kopp ees ja juhe koos :P

Ja veel üks tähtis tiimi liige, kes ei ole pildi peale jäänud, sest ta oli pildi taga - tiimiliige Diana, kes oligi pildistaja. 

neljapäev, aprill 23, 2015

Veel reklaami ja kõike muud ka :)

Tartu Postimees kirjutab ka näitusest, kuigi tekst on sama, mis pressiteates. Aga mulle meeldib, seda enam, et tean, mismoodi see kokku on pandud - ilma hommikukohvita ja ilma mõtlemata, mis minusse puutub. Mul oli juhe nii koos, kui veel olla sai, tahtsin ennast lihtsalt maha, aga Diana, Greete, Leho ja Silver hakkasid mind ümber kasvatama :P Tavaliselt ma ei ärka enne lõunat üles - see lihtsalt on nii. Ja kui on veel vaja midagi tõsist teha, pealegi kirjutada ja mõelda, siis see pole minu jaoks õige aeg. Aga see väike lugu sai ikkagi päris normaalne - ja Raekoja töötajad on omalt poolt ka head teksti lisanud.

http://tartu.postimees.ee/3165779/teistmoodi-sundinud-piltide-naitus

Enne näitust sai veel korra Tallinnas käidud. See oli päris huvitav ja hea kogemus, ja "Naised, ärgake üles" jätkukoolitus oli ka hästi huvitav ning sain mõningaid uusi nippe, kuidas olla liider. Isegi see, et harjutan kodus peegli ees oma ettekandeid, on täiesti normaalne nähtus. Ja jälle ei saa öelda et olen natuke ohhohh - see valju häälega harjutamine, või oma kehakeele jälgimine, on üks edu olulisemaid saladusi :) Kindlasti soovin sügisel veel ühele sarnasel teemal (naiste) koolitusele minna.
EBS-i majas oli seekord hästi mõistlik vastuvõtt, vähemalt mulle. Enam ei vaadatud sellise näoga, et mida see ratastoolis siit otsib. Eesti mehed ! Kuna olime autoga, siis lubati meil isegi nende territooriumile parkida, ja üks meestöötaja aitas treppidestki üles, kuigi mul endal oli ka mees-IA, ehk Leho. Ja seekord oli koolitusruum ka teisel korrusel - tahtsin öelda, et kui veebruaris Johannaga käisime, nägime palju rohkem vaeva. Aga eesti naised on tugevad, nagu teada, nii et saime hakkama ! Ja kui kuskil juba oma nina ära näidata, siis kogemuste järgi on edaspidi juba palju lihtsam. Aga IKKAGI - miks pole EBS-i majas kasvõi trepironijat ? Mine tea, millal mõnel puudega noorel tekib soov sinna õppima või midagi muud tegema minna.

Kuna mul polnud esmaspäeval arvutit käepärast, siis ei saanud kirjutada ega jagada oma kogemusi märkamisest. Aga esmaspäev oli tõesti esimene kord Eestis Märkamise päev. Sellest räägiti koolitusel ka. Minu jaoks on märkamise teema hästi põnev. Ja mida ma siis esmaspäeval märkasin ? Väga palju pisikesi asju. Seda ka, et kuidagi saab ka arvutita (ja nutitelefonita) päeva ära oldud. Midagi erilist ei juhtu, kui üks päev jääb Facebookis käimata :) Aga tõemeeli - pikemas perspektiivis, kui oleksin kaua ilma, siis jääks maailm minust ikka väga kaugele. Kohe tunda, et midagi on puudu. Ma ei tea, kas sõbrad ja tuttavad teisel pool arvutit märkavad, et mind ei ole - aga mina märkan küll, et mind ennast ei ole.

Teisipäev oli Eesti jaoks veel punase käekoti päev - et tähelepanu juhtida naiste väikesele sissetulekule, ja ma arvan ise ka, et naised ei julge raha küsida. Mina küll ei julge... Punase käekoti aeg sai minu jaoks juba pool aastat tagasi mööda, kuigi punane kott on alles - natuke katki küll. Aga selle eest on mul punane rahakott, mida ma niipea välja ei vaheta - või ehk siis, kui hakkan OSKAMA raha küsida :P

Ja täna nägin jälle ühte kleiti, millega võiks oma pulma minna - kui leiaks kellegi kikilipsuga enda kõrvale :) Nali naljaks, aga üle pika aja tegin tõsise ostlemise päeva. Vahel on ka seda vaja - iseendale elada. Linnas nägin mitmeid tuttavaid, ja ka mittetuttavaid, kes ütlesid tere, aga mina neid ei tundnud.

Oli tore tuuline ilm - nii tuuline, et rebis meie maja lipu maha. Uskumatu ja mitte eriti isamaaline - aga täpselt nii oli ! Looduse või tuule vastu ikka ei saa. Millal jälle blogima pääsen, seda ma ei tea - aga ega ma sellepärast veel kuhugi ära ei kao.


Tartu Raekoja näituse pressiteade

http://tartu.ee/index.php?lang_id=1&menu_id=6&page_id=36

Seega teisipäev oli hästi vahva ja tore päev. Näitus sai jälle omamoodi. Ja tuli välja, et ka avamist oleksin oma kuludega seal teha. Seda ei mainitud selgelt, oli lihtsalt väike suhtlemise mööda rääkimine... Diana klõpsustas palju pilte, usun, et varsti näete neidki.

Blogi lugejatele lisaks ütlen, et mu kallike (loe läpakas) on üle nädala olnud remondis ja sellepärast olen arvutis väga vähe... Arvatavasti tuleb kiiremas korras uus kallike muretseda...

neljapäev, aprill 16, 2015

21. aprilli Raekoja näitusest Tartus

Teisipäeva, 21.aprilli hommikupoole panen Tartu Raekotta näituse üles. Kuna Raekoja spetsialistid ei soovinud avamist korraldada, siis ootan kõiki, kes soovivad mind näha, õhtul kl.18.00 Kotka Keldris, kus olen kunstnikuna ja räägin oma maalidest ilma maalideta. Võibolla võtan midagi kaasa, et näituse meeleolu luua. Psühhodraamat ega midagi ei toimu, lihtsalt üks kunstiline kevadõhtu. Ootan etteteatamist, aga kohale võib ilma ka tulla. Näitust saate vaadata kuni 22.maini Tartu Raekojas.

esmaspäev, aprill 13, 2015

Armunud on hea olla! ;)

Armunud näiteks psühhodraamasse on hea olla! Ikka  ja jälle armun sellesse. Soovin veel tööd rohkem inimestega... grupijuhina... koolitajana.... Soovin veel palju õppida ise juurde.   Panen mõned  pildid laupäevast, kuid mida tegime AMI majas, see jääbki avaliku ees saladuseks  :) Minust paremal istub isiklik abistaja Kaari.

Need pildid tegi Diana.

 Kindlasti me ei vaatanud taas üksnes mu näitust, kuigi mitu inimest nägid minu maale esimest korda. Ma võtsin hoopis selle näituse laupäeva õhtul psühhodraama töötoa lõppedes maha. Nädala aja pärast on   ju uus näitus...

Tegelikult armunud olen  ka värvidesse :)

Vist on ikkagi nii, kui midagi hästi  teha ja toimetada, tuleb olla sellesse armunud. Muidu ei saa südamega teha...  ja selleski jääb jälg kohe...

pühapäev, aprill 12, 2015

OK!

Eile 7 aastat tagasi kuulsin papalt viimast sõna: "OK!", kui ma lahkusin ta   palatist, et minna  IAT nõustajate koolitusele. Täna 7 aastat  tagasi suri papa...  Juba 7 aastat sellest möödas! Uskumatu...

Uskumatu on seegi, et IAT ei ole selle ajaga raasugi arenenud edasi.... Jätkuvalt keerleb kogu  IAT  probleem ja ebateadlikus samas  mullis.  Ja IAT nõustajatest ei räägita enam sõnagi.... Vähemasti mina pole kuulnud...
See teeb kurvaks.
See ei ole OK.     

Eilne  psühhodraamalise töö või kevadpäeva  jaoks tehtud soeng :) Kevadine laupäev oli super mõnus, kuigi oma töö tulemusena ei jäänud ma ise mitte rahule. Enese kriitika viib aga edasi....
Täna toimus Käbitare kohvikus üritus "Kas elu on mäng  või mäng elu", mis oli põnev. Saime teada, mis on LARP ja kellele mõeldud.
Pilditest on  näha, kui lõbus meil oli:)
Päris mängu  veri põsel


LARP-ist kõnelejad Getter ja Diana minu selja taga.
Muide, tüdrukud ei luba  mul iial blondiin olla!
Kahju, et tänasest  üritusest võtsid osa vaid 4 inimest. Kindlasti oleks see noortele suurepärane hobi olla loovad  arvutideta, nutideta, ja muude mugavuseta  ja pahedeta. Silmaring avarduks. 

Need pildid klõpsustas isiklik abistaja Kaari, kes on mul väga hea tüdruk taas. 
 
On möödunud  OK nädalavahetust. Arvan, et papa, kes soovis, et möllaksin ikka   ja kes oli siiski minu  üle uhke, on rahul, et rallin sajaga edasi,  ükskõik, kus ta ei oleks....   

Ma olen peaaegu õnnelik...

kolmapäev, aprill 08, 2015

Vana...

37 aastat tagasi  oli vist küll üle  20 C külma ja lumetuisk... Selle päeva hall tormine ilm ei lähe eales meelest... Ja uskumatult tühi tunne ja mõte, et nüüd pean olema tark täiskasvanu...
 On minu vanaema surma  aastapäev

Aastaid usun, et vana valvab  kuskil mind hoolega ning sageli arvatavasti rõõmustab, et mõtlen ikka  oma elu   üle järele - isegi  siis, kui olen enda meelest hea  tüdruk :)

teisipäev, aprill 07, 2015

9 aastat MTÜ-st ehk kaisulinnu otsimisest

Täna on väike tähtpäev - saab 9 aastat MTÜ, endise nimega LEEPÜ, praeguse uue nimega TM Loovus,  asutamisest Sõrve Säärel Saaremaal.  Ausalt  öeldes, ma ei kahetse, et MTÜ sai loodud pamm - pauk, kuigi kõik ei ole nii läinud nagu tookord  mõtlesime ja plaanisime neljakesi - mina, Pille, Maarja, Riina - koos võõrustaja Matiga. Kuid siiski tuli uus väljakutse, mis on olnud kokkuvõtes positiivne. 

Sain aga peaaegu kohe aru, et niisugust suurt eesmärki  nagu esialgu LEEPÜ soovis ellu viia,  ei ole võimalik teoks teha vaid mõne inimesega, kes pealegi olid segaduses, mida täpselt teha. Aga proovisime tõesti teha maksimaalse... Täna, TM Loovus teab täpselt, mida soovib ja milline eesmärk. Mina küll ei julge öelda, et täna ja edaspidi teeksime miskit vähem südamega või sihikindluseta... Vastupidi hoopis.

Igakord, kui meenub Sõrve Säär, tuleb meelde elu parim hullumeelsus, kuidas otsisin merest  ja lindude seast oma kaisulindu :) :) :) Ja plahvatan laginal naerma!  Kuid kujutan ette, kui sõlmes oli isikliku abistaja Pille ja teiste mõistus, kui mul iga kolmas sõna oli "kaisulind" kolme päeva jooksul.  Ega ma isegi ei tea, miks ja kuidas see kaisulinnu otsimine alguse sai...  Mul oli lihtsalt  lõbus. Väga lõbus!
Kollane karvane kaisulind, mille lõpuks Pille kinkis, on  mul siiani alles :)

Loovalt edu ja õnne!

esmaspäev, aprill 06, 2015

Tulge põnevale üritusele!




12. aprillil 2015
Kell 15.00

Käbitare kohvikus, Mäksa vallas Tartumaal

otsime vastust küsimusele

"KAS ELU ON MÄNG VÕI MÄNG ON ELU"

Saame teada, mis on LARP. Seda seletavad mängujuhid Diana Ostrat ja Getter – Agnes Aareleid ning üheskoos LARPI leiame ühiseid jooni loovusega.

Õigepisut saame teada samuti, mis on psühhodraama ning mis on ühist psühhodraamal ja larpil.

Tutvustame endidki uue nimega.

Korraldaja MTÜ TM Loovus

Osavõtt 2 €
Lisainfo tmloovus@gmail.com

pühapäev, aprill 05, 2015

Kunagi olid jänkud...



Värvilisi munade  pühapäeva!

Olgu Ülestõusmispüha millegi hea uue algus!









 Uus algus  ei pea algama ilmtingimata 1. jaanuarist. Kui  see soov tundub kellelegi natuke kummaline,  siis neile võin öelda, et uus algus võib alata iga jumala hetk.  Südamesoovi vaid vaja. :)

Arvan, et täna sobib  tibude pilt. Sest mune  ega  jänkusid  lõuendil/paberil mul (vee) ei ole...  Võib - olla kunagi saavad olema,  eks näis... "Tibud peos" sai iseenesest valmis, mõte kummitas seni kuni sai lõuendile...

Vaatasin hommikul noormehi, keda oli tuba täis mul: silmad lahti ja arvutisse või nutikasse. Ei mingit pühade elevust ega  munade koksimist. Ammugi  ei teada jänkude käimisi ning kõike muud... Ma sooviksin uskuda,  et selliseid noori on siiski vähem, kui selliseid, kes teavad, mis on Ülestõusmispüha.

Kui olin plika, siis polnud mul õrna aimugi Jeesusest, kuid ootasin igal kevadel muna ja jänkude püha. Ja olin rõõmus, et on olemas salapärased jänkud...




laupäev, aprill 04, 2015

Iseendaga...

... vaiksel laupäeval. Mõtlikult.   Ausalt tuju ei ole. On tunne   nagu ei suudaks ealeski enam  hingetuks naerda...  Seda mitte üksnes sellepärast, et täna    on vaikne laupäev. Võib - olla on tänane päev tähendusrikkam iseenda sisse piilumiseks.
Mul on  olemas palju... Suudan teistele anda palju...
Mina ise aga....
Sageli unustan tagaplaani just  enda.
Lepin.
Kannatan.
Vaikin.
Mõnus ja asine on teisi mõista, toetada ja aidata. Armastada. Kuid kui seejuures unustada enast - siis ei tule vist mitte midagi head välja.
Vahel vaja ka karmin olla.
Vahel vaja  öelda, millest mõtled... millest vaikid... mida   surud alla...

Soovin kaugele   ja omaette olemist. Argimuredest eemale. Probleemidest, mis on siin mu ümber. Mitte blogis... On hetki, kus  nad neelavad alla  mind...

Ja tegelikult  olen üksi. See on lihtsalt nii. Ikka. Jätkuvalt.
Soovin seda või mitte....

Keetsin mune juba homseks.  Sibulakoortega. Vähemasti endal munapüha! Aga ma ei viitsi sedapuhku nii loovalt kaunistada lauda nagu aasta tagasi.... Muidugi võiks ju. Homseni on veel aegagi - ehk kaunistamise tuhin  veel peale :)  Kui vaatan sinist sõpra pildil, siis toob  küll rõõmsamad mõtted jälle... Selle eesmärkiga omalajal kingiti ta mulle, et kurval hetkel tooks naeratuse suule... Remondi käigus karvase eluka kuhugile pakkinud - uus probleem, kuhu aga... Peaks üles otsima!
Ma ei arva, et olen nii vana, et ei võiks olla ikka veel lapselik olla....

Alustasin uut maaligi. Loodetavasti tuleb jälle minulik, palju sosistav maal :)

reede, aprill 03, 2015

Suurel reedel


RAHULIKKU 
SUURE REEDE ÕHTUT!

 Täna on olnud üllatusepüha! Mina ei mäleta mitmeid aastaid mitte ühelgi pühal niisugust head üllatust kui täna.  Lihtsalt tuldi Tallinnast külla. Mauri sõbranndega. Hästi armas! Tuldi  lapsepõlverajadele käima. Tunnen Maurit juba 24 aastat. Poiss oli kahene, kui esmakordselt mind nähes hüppas mulle kaela ja hüüdis: "Minu tädi Tiia!" Nii saingi endale esimese väimehe! :D :D Me tüdruk, kes oli paarikuune, meeldis talle ka...  Nüüd käibki aastas kordki mul ka külas. See on hästi südant soojendav!    


Ka pajurvad ja sinililled on toas. Mamma tõi. Nüüd on pühadetunne.  Ülal maalil pajuurvad,  selle maali maalisin 2007. 

neljapäev, aprill 02, 2015

No on ikka hea nali!

Nii. Öösel tuli taas piiks - piiks ja suur raha tuli... Poolteist tundi tagasi, kella 7 aeg  piilusin viimaks  mobiili. Pahvatasin  muigama. Tõesti ma ei naernud isegi - mulle tundus see nõnna absurdne! Uni kadus. Sotsiaaltoetus vähenenud   4.34 võrra - jess!!!
Huvitav, kas see  kadus sellepärast, et saan iseseisvalt voodisse ja voodist välja? Nagu puudeastme määramisel ütlesin. Või, et saan ka ise süüa, et ma tõesti ei jää kõrvalabita nälga...  
 See on individuaalne lähenemine siis!!!
 Ikka veel!
Kas see on väärikus? Väärikus, kui oleksin Sotsiaalkindlusametis iseend maa tasa teinud? Näidanud end elava laipana... 

Mis kaotasin... Soodushinnaga hambaproteesiliimi, mis on vahel Selveris või Prismas, kuid apteegis ei saaks enam hambaproteesiliimi enam 4.34 eest... Või kaotasin mõned joogikõrrepakid...
Aga tõsi, ei joogikõrred ega hambaproteesiliim  pole abivahendid. Kuigi minu jaoks on need elu ja surma küsimus! Päriselt ka!  Need on kaks pisikest asja, mis määravad oluliselt palju minu iseseisva täisväärtuslikku elu ja heaolu.

Ohjah, elu...

Oma rikkus või väärikus jääb ikka alles!

Ja natuke raha sain siiski juurde...

Ok,  tööd tuleb teha mul veel rohkem! Siis tuleb ka raha ning võib - olla lõppude lõpuks armastuski!!!!!

kolmapäev, aprill 01, 2015

Ja nalja pole siin kuskil!

Avastasin: mehed ei saa minuta. Mina nendeta saan küll! :)   Küllap olen harjunud vaba naine  vabal maal olema!

Mu uus isiklik abistaja on  Kaari. Vahva ja asjalik tüdruk oli üleeilsel  proovipäeval. Loodan ja usun, et  edaspidi töösuhtes hakkab meil omavahel hästi sujuma. Seekord ei olnud ühtegi töökuulutuse mõtetki. Lihtsalt tutvus ja rääkimine töökogemustest oli see,  mis tõi  jälle ühe tüdruku minu juurde :) Arvasime Greetega, et keegi võiks veel olla juures st   tööl. Ja teades juba oma aprillikuu kalendrit, siis on super hea, et leidsime kiiresti Kaari.  :)
Mul on küll veel kaks mees - abistaja, kuid nendega ju ikka kõike  ei tee. Naiselikke käsi vajan nt juba meicapi tegemisel!

Täna ma ei lähe õnge.  Nalja õnge vähemasti.  
Loodan.
Olen tõsine. 

Head naermist!!!

PS Kui nüüd Tallinna lähen, siis peale kohviku ja loomaaeda soovin uue trammiga ka sõitma minna!