teisipäev, mai 12, 2015

Päeva lõpuks õnnekillud

Lõhkusin jälle ühe taldriku!  Just nüüd. Enne keskööd. Taldrikuid lõhun kord kuus ikka. Kogemata. Mitte meelega.
Huvitav, kas õnn tuleb kogemata või meelega  :)
Killud toovad ju õnne. Mul peaks olema lõpmatult õnne. Tegelikult on ka. Kuigi murepilved varjutavad üsna tihti õnne...
Kui muud õnne ei tule tänasest kildudest,  siis vähemasti  värvialused ühe maali valmisel on rõõmsasti. Seegi on õnn, et saan kilde  taaskasutada!

Kohtusin üle mitme aja Pillega. Nii armas! On ju vahel nii, et võib mitu aastat mitte kohtuda, kuid kui jälle kohtuda, tundub nagu seda tühimiku polekski olnud. Pille oli mu isiklik abistaja 9...10 aastat  tagasi...   Õnn on see ka, et enamus endiseid isiklike abistajatest on praegu sõbrad. Usutavasti jäävadki aegade lõpuni sõpradeks...
Tihti olen küll üksinda, aga pean meeles pidama, et kuskil on ehk keegi, kes võib mõelda  mullegi...

Aga tänane suurim rõõm ja õnn oli kahe noormehe naeratused :) Ühte  neist sain hetke ka süles  hoida. Oi,  mulle meeldivad jätkuvalt väikesed lapsed või siis vastupidi  - mina meeldin neile! :)


Armastuse kohviku  neiu sai suurepäraselt minust aru.  Rääkisin isegi pisut rohkem kui tavaliselt, kuid ei olnd probleemi. Nii lahe.

2 kommentaari:

Märt Koppel ütles ...

Päikest!

tiia ütles ...

Aitäh! Vastugi :)