Mõni päev on süngem, kuigi päike võib särada... Mõnel päeval mõtlen, mida olen valesti teinud, et kogu elu tundub nii vale... Valesti elatud...
Ja siis tuuakse juhuslikult sirelioksad. Palumata. Minu imestusele, kust teadis, et olen mitu päeva juba sireleid tuppa igatsenud, mõtlesin, et igatsus jääbki igatsuseks... Tooja naeratas: "Noo, mina ikka tean, mida tahad."
Selline tele on niisiis meil mammaga. :)
Mul läks tuju õigemaks. Paremaks.
Kui vähe on vaja selleks, et tunta end pisutki rohkem olulisena. Olen seda alati rääkinud ja vahetevahel iseenda peal kahelnud. Mõnikord tuleb seda lihtsalt meenutada mulle endalegi...
Olen nüüd õhtu otsa otsinud viieõielist sireliõit.
Ei ole leidnud.
Aga aeg - ajalt on hea olla lihtsalt lapsemeelne. Uskuda, et õnn on kuskil peidus õitemeres.
Õnn ongi kuskil peidus.
Siis leiame õnne üles
ja kaotame jälle.
Kuid õnn on ikka alati olemas. Teame seda. Muidu ei otsiks õnne...
Valesti polegi midagi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar