Sõnajalaõit ma ei leidnud.
Kuid leidsin jällegi, et olen väikene õnneseen :)
See ongi suurim leid olnud jaaniööl, mis oli armsalt vihmane Valgamaa põldude ja metsade vahel. Läbi märg ma ei olnud, sest vihmakeep hoidis suurema märjaks saamise. Ja vahtrapuu oli alguses suht hea vihmavari. Mõnus oli siiski õues istuda ja lihtsalt olla.
Muide, eilne horoskoop, mida kuulsin eile hommikul kogemata raadiost, läks küll pihta ja põhja. Tavaliselt ma ei usu enam päeva horoskoope, sest need pole need, mida lõpmatult ja siiralt uskuda. Tähelepannagi... Vahel harva võib paariks minutiks mõne päeva ennustuse meelde jätta, nalja pärastki.
Tegelikult istusin seltskonnas, kuulasin ja mõtlesin omaette, kuidas mul on kõigele vaatamata lihtsalt vedanud. Ma olen rallinud ellu, kuigi minusugune inimene on sageli hooldekodu elanik ja mandunud oma puudesse ning kogu väike maailm on hooldekodu seinad... Mäletan siiani, mis tunne oli mul 16 aastat tagasi saada hooldekodust kuhugile paariks tunniks - see oli teine maailm, kuhu mina ei saanud enam nagu kuuluda... Kuid mul on oma elu, oma kodu, omad suured unistused... Ja mina ikka veel vahetevahel virisen, et kõige on nii vähe... Õnneseen olen olnud ja olen tänagi, loodetavasti hommegi. Kui mina ise ei röövi oma jalgadega ja mõistusega/südamega saavutatud õnne...
See võib kergesti juhtuda.
Siis, kui hakata mõtlema, et ei suuda, olengi vaid puudeline... Te usute, et ma ei suudaks seda tõenäoliselt. Mina ise ka arvan sedasi. Elu on aga habras. Seda ei tohiks unustada.
Veel mõtlesin, et võiks talvel näiteks hakata käima hooldekodudes ning jagada oma rõõmu ja sära. Mul seda palju! Võib - olla mõnigi inimene saaks tuule lendu oma ellu! Kas või hambad ristis, kuid vaev ja higi tasuvad lõppude lõpuks ära...
Mina olen õnnelik. Õnnelik naine. Mitte puudega inimene. Kusjuures tean vägagi hästi, kui palju erinen teistest. Mõnikord tunnetan, et ma tegelikult ei sobi nö tava inimeste ega ka puudega inimeste hulka...
Aitäh Lehole armsa ja mõtlema paneva jaaniöö üllatuse eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar