... on tunne, et ma varsti ei jaksa lihtsalt...
Ma püüan naeratada ja teha head säravat olemist, kuid ega ükski hing ei aimagi vist, mis juba tükkimal ajal päriselt tunnen või ei tunne... On neidki sõpru, kes on lugenud ridade vahelt, et minuga või mu elus on midagi valesti...
Ma ei blogi praegu selleks, et küsida lohutust või kaastunnet või muud... Need mind ka ei aitaks. Päriselt ka!
Tegelikult tean, et pean ikka ja alati üksi hakkama saama, kuid pisarad saadavad surmani... Ükskõik, kui palju naeratan veel elus.
Blogin selleks, et natuke endast valu välja karjuda. Hetkel läheksin kuhugile metsa või kõrbesse ja karjuksin... Ja selleks, et teaksite, minagi olen vaid inimene...
Kui südamevalu ja mured kõrvale jätta, on paljud asjad hästi ju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar