kolmapäev, november 04, 2015

Tänased mõtted elust

Täna inglise keeles. Mul on tegelikult natuke ingliskeelseid postitusi ka. Aga jõulukampaania raames on minuni taaskord jõudnud palju negatiivsust - kuigi mina olen lihtsalt kunstnik, kes saab oma töö eest raha - nagu iga teine töötegija ja loovisiksus. Ikka ja jälle peab tunnistama, et eestlastele on ülitähtis teiste rahakottides sorimine.

http://www.wheelchair-tiia.blogspot.com.ee/2015/11/christmas-cards-campaign.html

Ja ikka veel paar sõna eesti keeles - kui nüüd mõelda, et töövõimereform käivitub 1.juulist 2016, ja vähemalt kõik osaliselt töövõimeliseks tunnistatud inimesed on kohustatud aktiivseks hakkama, siis millest me täna räägime... Ka ilma reformita on juba praegu meie hulgas inimesi, kes tahavad ja oskavad midagi teha. Kas hakkame nende kõigi raha lugema ja nende rahakotis sorima, ja neid kadestama, et näe temal on see anne ja talent, aga mul ei ole... Kallid inimesed, kuhu me nii jõuame ?

Käisin laupäeval edukate naiste koolitusel "Naised võtmepositsioonidele - arenda oma liidrioskusi", kus räägiti sellest, et iga naine peaks ennast väärtustama ja õnnelik olema. Jah, seekordne kolmas koolitus oli jätkuvalt heal tasemel, aga seekord tundsin, et suhtumises erilistesse naistesse pole ikkagi kuigi palju muutunud. Kui võrdlen ka reedese Töötukassa teabepäevaga, siis tuleb tunne, et teeme pigem tagasikäiku... Mulle isiklikult hakkab tunduma, et tuleb vist endale psüühikahäire või vaimupuue hankida :P - siis on nagu rohkem võimalusi. Andke andeks, see oli nüüd väga tobe nali, aga tõsiselt - kui küsimusele IAT kohta vastatakse, et seda pole Töötukassa poolt ette nähtud, siis tulevad tõesti pisarad silma. Usun, et mina ei vaja töölkäimiseks tugiisikut, kelle põhiülesanne on kliendi juhendamine. Mina võiksin ise juhendaja rollis olla. Aga ilma IA abita ei tule mul töölkäimisest ega töötegemisest midagi välja. Ja kui vastusest tuli välja, et isiklik abistaja abistab igapäevatoimingutes, siis tekkis mul küsimus, mis on siiamaani - kas töölkäimine polegi igapäevatoiming ? Jah, enne tööleminekut on vaja duši all käia, soengut sättida, meikida - aga peale selle on ka töö juures natuke abi vaja. Kui looksin oma firma, millele olengi ausalt öeldes mõelnud, siis on mul ka töö juures abistajat vaja. Saan aru, et mul on vahel väga kõrgelennulised unistused - aga selline ma olen, ja minu üks erivajadus on see, et ma ei soovi latti allapoole langetada. On see siis nii utoopiline või egoistlik eesmärk ? Laupäeval Tallinnas koolituse lõpus öeldi: "Iga naine võib olla edukas ja õnnelik, elada oma elu". Siit järeldan, et ka puuetega naine võib olla edukas ja õnnelik - sest iga naine on eriline. Sellest räägiti ka. Mida me siis veel tahame või soovime ?


Ja kui kellelgi läheb palju paremini, kui minul, siis olen rõõmus selle üle, et kellelgi on minust rohkem õnne. Ja seda ausalt.

4 kommentaari:

Elve Riisa ütles ...

Tiia, keegi ei sori ju Teie rahakotis ja mis sellesse nn. negatiivsusesse puutub, mis Te võib-olla oma "fb" tollest postitusest välja lugesite, siis asi pole üldse selles, vaid just selles, et need Teie "Suu ja jalaga maalijate" kaardid satuvad suvalistesse postkastidesse, kust need võivadki prügikasti sattuda, nagu Te soovitasite. Minul näiteks ei ole võimalust seda pisukestki summat Teie töö tunnustamiseks kanda ja seetõttu soovisingi, et neid kaarte mulle enam ei saadetaks. Aga kadedusest on asi kaugel. Ma olen tänulik, et Jumal on mulle andnud võimaluse tervena sündida. Praegune terviserike ja töövõimetus on hilisemas eas tekkinud. Muide! Imetlen Teie ja kõigi teiesuguste elutahet. Mina vist nii rõõmsameelne sellises olukorras ei oleks. või kes teab? Vast kui oleksin juba sündides niisugus(t)e puuetega olnud, siis ei oleks teistsugune osanud tahtagi olla. :)

tiia ütles ...

Hea Elve,
Jah, FB postitustest lugesin ja loen jätkuvalt välja palju negatiivsust, mõnel aastal on meilipostkasti saabunud lausa ähvarduskirju - kuni mahalöömisejuttudeni välja - ja see pole enam kohe üldse naljakas. Aga see selleks. Mul on 8 aastat aega olnud sellega ära harjuda, nii et mind see enam ei loksuta. Kurvaks teeb aga küll, et inimesed on ikkagi nii negatiivsed.

Meie ühing on praeguseks toiminud üle 50 aasta. Ja mõelge nüüd, kui üks asi on juba nii kaua elus püsinud, siis kas see on ikka nii jama ? Ja kaardid kaartideks, aga palun vaadake SJK-kirjastuse lehele (www.sjkkirjastus.ee). Seal on postkaarte, puslesid ja kalendreid - väga ilusaid ja väga soodsate hindadega. E-pood nagu iga teine. Ja veel - olen näinud välismaa kataloogidest, mida kõik on võimalik jalgade ja suu abil teha. Köögipõlledest märkmikukaanteni, ja mida iganes. Meil on esialgu veel väga väike valik.

Ja see, et saadetakse, on ikkagi kirjastuse poolne töö, mitte minu ega teiste kunstnike oma. Pöörduge kirjastusse, kui Te tõesti kaarte ei soovi.

Selge see, et alati ei ole raha ja nii edasi, aga võtke asja nii, et kui leiate midagi.mis meeldib, siis toob see hingele rõõmu. Ja see on minule isiklikult palju suurem tasu, kui ühingult saadav stipendium. Jah, saan ühingult iga kuu raha, küsimus pole selles. Vahel kaalub lihtsalt rõõm selle üles :)

Aitäh, et Te mu blogi loete :) Ja ma ise arvan, et inimene sünnib siia maailma ikkagi mingi eesmärgiga, ja võibolla see hoiabki mind poaitiivsena. Ma ei tea seda.Olen minagi vahel hästi viril aga see kõik on loomulik, muidu ei oska me ka seda näha, mis meie elus hästi on.

Elve Riisa ütles ...

Jah, ma loen seda blogi juba päris ammu ja olen ka näinud neid saateid, mis "Ratastooli Tiiast" tehtud on. Sellepärast ma imetlengi Teid, et olete vaatamata oma puudele isegi lapsed ilmale toonud jne... Mul, tavainimesena on väga imelik mõelda, et kuidas üks ratastoolis istuv inimene, kelle käedki ei tööta soovitud suunas, on võimeline veel lapsi saama-hooldama ja veel kunsti ja muugagi hakkama saama. Kõik need koolid-kõrgkoolid, mis Te läbinud olete jne... aga mis nendesse kaartidesse ja muusse puutub, siis seda ma ei teadnud, et seal midagi e-poe taolist tegutseb. Ehk leian sealt midagi sellist, mis mulle asjalikum tundub, kui nood kaardid, mida ma nagunii ei saada, sest ma ei ole juba aastaid paberkandjal kirju-kaarte saatnud. See on küll natuke kehvasti organiseeritud, et kaardid satuvad ka nende postkasti, kes neid ei soovi .

tiia ütles ...

Aitäh tagasiside eest ! Jah, see postkaartide saatmine on nii välja kujunenud, ja kes tõesti neid ei soovi, võib nad lihtsalt kuhugi ära torgata. Ja meie ühingut on tõesti Eestis veel liiga vähe reklaaamitud, nii et tavaliselt kipub kahjuks kampaania käigus tekkiv negatiivsus halba reklaami tegema.

Eks minagi vahel jään kedagi vaatama, kes minu st targem ,ilusam, parem... See on inimese loomulik huvi :)