laupäev, detsember 19, 2015

Üritasin jõulutunnet otsida/leida

Ausalt see nädal pole olnud mul päris see,  mida lootsin ja uskusin tulevat...  Küllap on olnud sellest blogimistestki tasane kaja... Täna hommikul ärgates mõistsin, et pean kuidagi takistama kippuma tulevat deprekat. See pole enam mina, kes ei taha voodist tõusta ega taha ka süüa... Kes siis veel minust hoolib, kui mitte mina ise! Ma ei saa iseendale lubada deprekat. Tegelikult on ju elus kõik  päris hästi.
Linnast koju jõudes otsustasin,et võtan

aja maha. Tegelen vaid rõõmsade  ja mõnesid mõtteid eemale viivade asjadega. Jõulud ju ukse ees.... Aastas ükskord saab kuuske ehtida, saab päkapiku kinke pakkida....

Mamma tõigi taaskord kuusepuu. Pisikese nunnu jõulupuu. :) Ma soovisin väikest ka. Iga aasta on plaan ise minna metsa   - alati lõpuks ei ole kellega minna. Iga aasta on keegi lubanud mulle kuuse tuua - alati on lõppude lõpuks lubadusest mitte kinni pidanud. Ja nii siis palungi iga aasta mammat, et tooks kuuse. Aajah, üks aasta, vist kolm aasta ei toonud mitte mamma, vaid alumine naabrimees,kes ammu elab mujal....

Jõulupuu peab olema toas.
Vähemasti jõulupuu jõuludeaeg.
Siis ei ole jõuluõhtugi uhkes üksinduses nii nukker. Usun, et see jõuluõhtu ja öö olen taas üksinda... Nojah, Kass Pätu on ka, kuid...  Kallid inimesed on aga kuskil mujal oma kallide inimestega. Loodan vähemalt seda. Mulle ei jagu neid sel õhtul.   Ja seda päris ühte oma inimest mul ei ole.... Paljudele - paljudele kallidele inimestele mõtlen ma jõuluööl küll.....
 Aga pühadeaeg on lubatud külla tulla... Ootan mitut sõbrannat näiteks... Seegi suur rõõm.

Tänase reede eest  aitäh isikliku abistajale Helerinile ja  autojuhile Annikale, kellelegi pooljuhuslikult koju sain!

Ja uue aasta üks oluline  lubadus mul iseendale: masendusesse mina ei lange, ikka ja iga päev ja öö täiskäigul edasi, olgu mis iganes,  aga püstipäi ja iseendana edasi. Punkt.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Minul kuuske ei ole ja ei too ka. Ma olen ka igal aastal jõulumasenduses. Ja kinke ma ka ei saa-ei tee. Välja arvatud siis tütretütrele, kes saab jaanuaris kolme aastaseks. Oma lastele ma ei teinud kinke, kui need veel väikesed olid. Mul olid sel ajal teised "prioriteedid" ja lastele jõulukinkideks lihtsalt raha ei jäänud. Vast sellepärast tunengi igal aastal jõulude lähenedes masendust?
Aga Teile Tiia, soovin ilusat pühadeaega ja usun, et vaatamata kõigele tuleb mul ka ilus jõuluaeg-aastavahetus.

Riin Drongo ütles ...

Tiia, aga Su lapsed? Olen aru saanud, et Sul on lapsed?

tiia ütles ...

Aitäh :)

Olen olnud eluaeg seda meelt, et tõeline kink on sellist, millel suurem väärtus kui rahal... Naljakas, enamus on ostuhullud - aga selle asemel võiks kingita nt kallisid või.. Mina olen saanud sünnipäevaks nt kartuliputru, mis jäi maistvalt meelde :) Ja jõulupuudki on kink... Alati ei ole see igavene raha küsimus masenduse põhjuseks, vaid just, et ollakse üksi või/ja ei saa öelda kallidele, mida pole nagu ammu öeldud või polegi iial öeldud...

Elve, soovin Teilegi hästi head jõuluaega ja aastavahetust! Igas päevas on rõõmuraas, mille eest võime tänulikud olla!

tiia ütles ...

Lastel omad elud juba :)

Anonüümne ütles ...

Aitäh, Tiia! :)