Käisin Tartu Rahvaülikoolis Hiina uusaastat tähistamast. Janno ja Sireti Seedri juhendamisel.
8. veebruaril algab niisiis tuli ahvi aasta. Muide, Hiinas ei algagi uusaasta minuti pealt, vaid pidused kestavad paar nädalad ja oluline minna koju, olla lähedastega. Hiina kalendri järgi algab 4713 aasta, nad kasutavad samuti meie kalendrit.
On ohtu. On võimalusi. Muutmisi.
Tegelikult, milline tuli ahv saab olema, on igalühel endal võimalus uurida ja ka teha.
Mina sain taaskord kinnitust sellele, et kõik algab iseendast. Sellest, kuidas suhtume iseendasse. Mida ja keda soovime oma ellu. Kuidas toimetame. Kõik, mida mõtleme ja ka särame välja kandub kuidagi kallide inimesteni.
Seda küll täna ei öeldud täpselt nii, kuid mina usun, et töö iseendaga on kõige raskem kunsti töö. Vahel väga valus.
Ohud ja riskid on ju uued võimalused.
Julgus olla ise.
Mul üks hetk tekkis keset üritust kelmikas mõte: võtaks paljajalu (seekord oleks olnud lihtne saapad ja sokid jalast võta) ja kasutada varbaid sõrmede asemel, et saada energiaid. Siis mõtlesin saalis olevale rahvale, et nii mõnigi võib oma tähelepanu mulle suunata, mitte endale... Võib - olla poleks see nii olnud.
Aga kristallkivikesi näiteks veeretan varvaste vahel, kui tunnen selleks vajadust.
Kindlasti saan käega endale pai teha. Ka seda tuleb iseendale lubada.
Tänane laupäev oli mõtlema panev ja vahva. Usutavasti ka kuhugile edasiviiv... Kuigi oma soovidega ja halbade asjade mahajätmisega tegelen mina ammu. Täna sain taas veendumuse, et olen õigel teel.
Tuli ahvi aasta aitab sel teel liikumisel kaasa. Loodetavasti. Kui oskan võimalusi ja muutusi kasutada targalt. Jäädes iseendaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar