neljapäev, märts 03, 2016

10 osa ehk 1 fantastiliselt hea näide elust endast

Appikene,  tõesti nutan. Lahinal.  Vaatasin viimast osa Anna Germani  eluloo filmist.  Olen ükskord sellest  filmist bloginud. Ega mul palju  rohkem lisada polegi...
Saatusele saab olla SUUR VÄÄRILINE. Ma isegi ei  ütleks enam, et saatusele saab mitte alla anda -    see ei kõla hetkel positiivselt.
Lootus.
Armastus.
Võitlus vahepeal.
Tahtejõud.
Need ei allu seadustele ega muule materiaalsele... Reaalsuselegi...

Mul  on kurb mõelda, kui kergesti inimesed iseendale alla annavad.
Ka  mina ise. Vahetevahel.

Filmi ajal sain imearmsa sõnumi oma sõnumile vastu. Vastusõnumi  lõpus oli " Ole hoitud Taevaisa silmatera!" Mulle ei ole iial nii armsasti öeldud!

Tunniajaga sain kohutavalt palju energiat juurde.
Just seda ma vajasin.
Mitu aega mõtlesin omaette, et annaks õige alla, ma ei jaksa...

Aga lihtsalt nutta (filmi pärastki) on ka hea...      

Kommentaare ei ole: