Jään iseendaks. Pean jääma. Kõigele vaatamata. Ka siis, kui ise arvan, et ehk teen otsekohesusega mõnele inimesele liiga.
Harjutan "ei" ning "jaa" ütlemist. Siiani olen sellest ebalev veel.
Aga ei.
Ei juhtu midagi hullu, kui olla konkreetsem.
Vastupidi hoopis.
Võib - olla mõjub see ka teis(t)ele selginevalt.
Eile käisin metsas.Mul mets praktiliselt paari sammu kaugusel. Aga viimati sattusin eelmine kevad - lihtsalt jalutuskäike oli millegipärast aasta harva ja mitte metsa poole... Tundsin isegi puudust... Sinililli oli palju palju, ei noppinud. Ja männid.... Puhas värske õhk... Lihtsalt lubasin endale ei - millegile mõtlemise päeva. Hea lõõgastus.
Muidugi selle kõik jätsin iseenda teada.
Isikliku abistajale Helerinile ütlesin, et lähme niisama õue jalutama.
See nädal sai tegeletud majandusaruannetega. MTÜ TM Loovuse majandusaruanne 2015 sai juba esitatud. Natuke toimetasin näitusega.
Ja nii edasi.
Muide, suhtlesin pisut pr Kangroga edasi. Päris huvitav, ta küsis nagu minult nõu, mida siis teha... Kas ära jätta Tartus eelkonverents, sest polevat kohti... et osavõtutasu võib väheneda osavõtjaid... Vastasin endalikult, et alla andmine ehk loobumine oleks kõige kergem - probleem ju jääb... Tõsi, tasule vastasin, et võiks sümboolse osavõtutasu ju olla, see piirgi, et ei tulla vaid tasuta kohvile - tihti on juhtunud sedagi...
Ma saan aru, et kõigil napib raha. Ja see polnud just kõige parem vastust. Kuid on olnud mäletamisi, mida üritustel andi, aga mida räägiti - ei mäletada nagu... Ausalt, ma ei saa aru, kuidas saab konverentsi 0 euroga korraldada... Mingi raha peaks kuskilt ju ikka tulema...
Ma ei suuda uskuda ega mõista aga, kuidas saab nii asjadesse suhtuda...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar