teisipäev, mai 03, 2016

Eheee, niimoodi ma ei olegi veel ühiskonda häirinud :P

Ülikooli hingekirja mittekuulumine ei takista ettekande pidamist :) Ja usun, et sain täna täiesti uue väljakutse ning kogemuse. Nimelt palus Diana pühapäeval mind appi oma kursuse raames ettekannet pidama. Loomulikult olin nõus. Teadmata, mida minult üleüldse oodatakse. Diana rääkis mobiilis küll pika jutu, aga mobiil hakkis pooled sõnad ära. Facebookis kirjutas ta lõpuks, et ega me ise ka veel ei tea, mida nad räägivad.

OK, täna ülikooli peahoone ees sain täpselt aru, mida nad minult soovivad. See oli mullegi üllatus, kuigi sain juba enne põhimõtteliselt aru - aga ma ei uskunud, et kuulsin õieti !

Ringauditooriumis olin Dianale ja Ingridile TÕLGIKS ! Jah, tõesti, te loete praegu täitsa õieti. Tüdrukud vahetasid lihtsalt rollid ära. Tavaliselt on ju nii, et keegi teine-kolmas tõlgib häälduspuudega inimest - aga miks ei võiks vahel ka vastupidi olla :) Meie teema oligi füüsiliste erivajadustega inimesed ja kommunikatsioon. Sünkroontõlget pole ma tõesti varem teinud. Ega ma oma tööga rahule ei jäänud, sest hästi palju sõnu läks segamini, ununes ära, ja üleüldse, vahepeal oli mul juhe nii koos, et anna olla. Usun siiski, et auditoorium sai kogemuse, ja tüdrukud ise jäid rahule. Ja loodan väga, et kultuuridevahelise kommunikatsiooni  õppejõud Katiliina jäi ka tüdrukute tööga rahule.


Nii me ülikooli peahoone ees päevitasime ja pidasime plaani :) Minu kõrval on Ingrid, kellega kohtusin esimest korda, ja kes koos Dianaga ettekannet eest vedas.


Siin peideti mind ära - keegi ei võinud näha, et tüdrukutel on veel keegi tõlk kaasas - nii me siis istusimegi keeltemaja koridoris, ratastool ukse taga :) Õppejõud korra nägi meid, aga ega ta veel aru ei saanud, mis toimuma hakkab. See oli kas spontaansus, või šokk, või mõlemad korraga, kuidas kellelegi :) Minu kõrval paremal käel istub mu isiklik abistaja Katariina, kellel paluti täna täiesti vait olla. Ettekande juhatasin sisse mina, ilma tõlgita. See oli päris hea variant kogemuseks. Katariina hoidis ainult mu mikrofoni ja aeg-ajalt kohendas mu lahtisi juukseid, mida oleksin muidu ise ka teinud. Meil on juba tekkinud oma klapp. 

Mulle kui tõlgile oli lõpuks hästi suur aplaus. Mina aga oleksin teinud aplausi hoopis viipekeele tõlgile. Jälgisin oma tõlkimistöö kõrvalt ka teda. Ta oli tõeline professionaal - tõlkis nii tüdrukute kui minu juttu :) Tahtmatult meenusid mulle Margot ja Sandra, ja täna tuli välja, et Katariina on KA viipekeelt õppinud ! Mul ikka veab mõnede asjadega.

Ja veel - meie teema käigus tuli Ingridi jutust välja, et paljudes riikides on kaardistatud ligipääsetavaid ja "puudesõbralikke" ülikoole, kuid EV kõrgkoole sellelt kaardilt paraku ei leia - Soome, Rootsi, jne omi küll... Minu ja tüdrukute jaoks oli see jahmatav. Me tahame küll elu paremaks muuta - aga tulemusi pole miskipärast väga näha... Jah, keeltemaja on üsna ligipääsetav, kõik on justkui nii, nagu olema peab - ja ometi on ununenud madalad lävepakud. Praegustest ülesõitmine võib mõnele ratastoolikasutajale tõsine takistus olla. Lift on, kaldteed on, aga...

Tänastel teemadel võiks päris hulga seminare teha ja raamatuid kirjutada. Veel soovin tänase kokkuvõtteks öelda, et mina isiklikult sain kogemuse, et tõlkida ma saan, kui vaja,  ja ühtlasi sain teada, kui raske on teist inimest tõlkida. Sa võid küll kuulata, aga ikkagi lähevad sõnad segamini ja meelest ära. Loomulikult on seegi harjutamise asi. Oletan. et järgmine kord oleksin juba palju parem ja enesekindlam. Kas on ikka nii, et keegi teine-kolmas otsustab inimese eest, mida ta saab/võib teha ja mida mitte ? See ON põhimõtteline küsimus, st kas kommunikatsioon toimib või ei toimi, ja kui me seda ära ei lahenda, siis, nii kurb, kui ka on nii öelda, on küsitav, mis töövõimereformist saab...

On üks asi, millest ma pole seni bloginud, aga mis on mul meeles olnud, ja arvan, et täna on siin selleks hea koht. Nimelt - ma ei käinud omastehooldajate konverentsil. Mul oli see meeles küll, ja abistaja oleks arvatavasti olemas olnud, aga miks minna kuhugi, kus mind ei oodata ? Täna sain veelkord kinnitust, et oleks justkui kaks maailma - hooldajad ühel ja "hooldatavad" teisel pool. Hooldatavad ehk teisisõnu lihtsalt erivajadustega inimesed, kellel on oma kogemused, soovid, unistused oma elu kohta, kui raske puudega nad ka poleks. Ja ka nemad suudavad olla andjate ning mõnikord ka hooldajate rollis. 

Ja lõpetuseks - tänased pildid klõpsutas Diana.

1 kommentaar:

Leonardo Sanchez ütles ...

Kas teil on vaja laenu? Sa tahad olla rahaliselt stabiilne? Või soovid laiendada oma äri? Pakume ettevõtte laenu, auto laen, äri laenu, isikliku laenu ja jõulude laenu? anname välja laenu väga madala intressimääraga 2% kestev mugavus, mis on kaubeldavad. See pakkumine on avatud kõigile, võtke meiega ühendust läbi meie e-posti aadressil (sanchezloanfirm@gmail.com)