Kaks ilusat päeva ja üks avarii keset Tartu raekoja platsi

Eile Rahvusraamatukogu kollases ruumis toimus EPNÜLi juhatuse koosolek.

Olen päris aus - oli suht raske koosolek. Kuid ka edasiviiv ja lahendusi otsiv. Ja see oli positiivne. Loodan südamest, et EPNÜL leiab jaksu ja loovalt tegutsemist tahet edasi minna.

 Tallinna õhtu lõppes sünnipäeva järgse peokesega koos Katiga.

Täna käisin Raadil. Käisin ka papa haual. Sealt tagasi jalutades vestlesime sõbranna Pillega, ja raekoja platsil purskkaevu juures seal laiemal plaaditeel kukkusin ootamatult maha. Kõik toimus jube kiiresti. Siis kui Pille ja üks appi tõttanud noormees mind üles tõstsid, nägin, et kõnniteeplaat on lahti - küllap ratastooliratas jäi selle vahe taha kinni ja oligi avarii.

Igatahes mul peas väike haav.
Õnneks läks.
Ehmatus oli suur.
Pille tahtis kohe emosse minna , kuid mina arvasin, et ootame ja joome kohvi... Kui hullemaks läheb, siis küll...
Praegu on mul hea olla.
Helerin, kes nüüd töötab õena, rahustas ja soovitas, mida teha.
Naersin  juba taas püsti olles, et nüüd annan linna kohtu... Naersin küll, kuid samas olin vihane. Ja tegelikult valus oli ka.
Nii haledalt ei ole ma veel kukkunud...
Pille oli   šokis... Ma ei imesta.  Suutsin ja püüdsiń teda veel lohutada...
Oleks võinud kohe pildi teha ohtlikust kohast, aga ähmiga pühiti see meelest. Kindlasti annan teada linnale. Sealne lahtine plaat on ohtlik paljudele, enamus inimestele.

Õhtul tegin Kristiga veel pärast seda kõike jama homseks torte.   Soolaseid ja magusaid.
Tullakse külla

Tundsin, et olen üks suur õnneseen, kel on palju sõpru ja nii edasi 😉

Täna võib küll häid ingleid tänada!