kolmapäev, juuli 12, 2017

Põsed roosatasid

Kui hea tunne olla jälle lastega. Või õigupoolest see tunne on ka hea, et usaldadakse mulle lapsi ja nähakse mind hoopis teises rollis.  Paljud teavad, et  mul on olnud lapsed ja olen tegelenud nendega. Vähesed on mind päris üksinda lapsega või lastega näinud tegelemas. 
Egas ma  ei ole ka peale surunud kellegile, et tooge lapsed mulle hoida. Vahel siiski.  
Hea on, kui laps teab, kes olen ja,  et olen natuke teistsugune tädi. Sest kõik lapsed panevad mingi hetk mind proovile. Nagu ikka. Normaalsed lapsed panevad kõiki proovile. Ja mida rohkem laps minuga on, seda rohkem õpib sotsiaalseltki ja saab kogemusi, et kõik on samamoodi nagu näiteks oma emmega. Keelud. Käsud. Kiitused.

Täna oli vähegi võimalus olla lapsehoidja. Sain tunda, et pooleteist aastane poiss võib vahetevahel olla 33 lapse eest 😀😉 See tunne oli ära ununenud.
Ei olnudki ammu aega nii kihutanud mööda tuba nagu Rasmusel taga joostes. Ta arvas vist, et ma ei saa midagi ega kedagi kätte ega takistada. 

Pärast ütles emme Piret, kui tuli lapsele järele:
"Nägin sind elus esimest korda sellise action naisena... rahmeldamisest lausa põsed roosatasid...
Super lapsehoidja.....kes tegeleb lapsega nii et nina tatine..."

Mul oli tõesti palav. 

Ja ma ei olnud tõepoolest kaua olnud päris üksi väikse lapsega. Oli natuke kõhe. Oli rõõm. Olid kõik muud tunded, mis olema peavadki last hoides. 

Mulle meeldis. 
Ja hoiaksin ja tegeleksin lastega ikka ja alati.   

Aitäh neile, kes usaldavad ja on usaldanud lapsi minu kätte! Saan aru, kui raske on teist inimest vahetevahel usaldada last teise inimese juurde. See ju väga normaalne tunne. Minu meelest küll. Kuid sellestki hirmutundest peab pea alati võidu saama.

Muide, esimene lapsehoidmine oli 11. aastaselt, kui hoidsin kaks - kolm tundi oma  2 kuust väikevenda Urmast. Siiamaani ei usu isegi, et minule usaldati nii väike.  Mäletan tunnet, mis mind tabas. Et olen suur ja et pean vastutama, ja et nukudega mängud on läbi, elu on hoopis midagi julgemat, mis nii põnev.   Ja seda, kui hästi me Urmasega omavahel hakkama saime. 😉

Kommentaare ei ole: