esmaspäev, august 21, 2017

Diagnoos on INIMENE ehk MÕISTMISE ruum

... Need kolm sõna - diagnoos on inimene - jäävad mu mällu pikaks ajaks Olustvere psühhodraama konverentsilt.  😉



Nii algas reedel meil Hannaga sõit Olustverre.



Meie Õnneruumi ehk Kohtumise vati sees töötoa tiim: mina, mu isiklik abistaja Hanna - Liis ja Maarja.  Olustvere kooli sööklas.
Meie Õnne ja vatine ruum. Ettevalmistus. Teised tantsisid, mina Hanna käte abiga tegin öösel tööd.
Olin tulemusena üli rahul.

Aga ausalt tunnen, et mõistmise ruumiga iseenda sees on meil igalühel teha veel kohutavalt palju.
Teine aus tunne on see, et on siiski olemas kaks maailmaruumi s o puudega ja puudeta füüsiline maailm, Ja see on kohutavalt nukker ja kurb. 

Minu meelest on just hingeline ja mõistmise maailmaruum tähtsam.

 Kogeda inimest ratastoolis näiteks on palju lihtsam, kui mõista seda, et tema terve hingeruum on tohutult suurem kui ta ratastooli ruum.

Siinkohal ma ei saa rohkem öelda, mis Olustveres Ruumides toimus. Kindlasti mõtlen ja juurdlen kõik taas läbi, kirjutan sellest siis. '


Mina ise julgen küll keelusildi alt siseneda Õnneruumi. Mõistmise ruumi. Tunnete ruumi.
Jätkuvalt.

Õppisin konverentsilt palju. Usun, et töötoa tegijana õppisin mitmeid kordi rohkem, kui oleksin olnud lihtsalt osavõtja.

Arvan , et pisut õpiti minultki...






'
Mõnest ilusast hetkest pilt, mis oli puhkepaus.





Tantsisin siiski ka nii, et kink katki.


Kommentaare ei ole: