pühapäev, oktoober 08, 2017

Maraton Tartus eile

Käisin Tartu maratonil. Läbisime Kristiga 10 km kepikõnni tee. Tartu tiir.
Aeg 1:32:01
Koht 168 , N 123.
Esimese korra jaoks väga hea tulemus, arvan.

See minek tuli suhteliselt äkiliselt. Me jälgisime Kristiga igasuguseid jooksuüritusi, kuhu  joosta... Jälgisime mitmeid kuid...

Neil päevil saab meil Kristiga aasta, kui kohtusime. St Kristi on olnud mu isiklik abistaja aasta. Otsustasime aastapäeva tähistada maratoniga. Saime eilegi taas uusi väljakutseid ja kogemusi. Täpsed need sõnad, mis Kristi kirjutas esimeses kirjas, kui kandideeris minu isiklikuks abistajaks. Kuigi Kristi on palju - palju igasugustest võistlustest ja üritustest osavõtnud, oli tallegi esmakordne kogemus minna rajale ratastooli taga.  Minule oli esimene kord.

Me naudisime eilsest päeeva.  Võitsime paljus eile. Mainin kohe ära, et meil ei olnud eile tavapärast abistaja - abivajaja suhet. Olime lihtsalt naised/sõbrannad, kes kõnnivad läbi Tartu. 😉😉




Nii algas me kõnni maraton. Stardist.













Saime oma numbrid kätte.



Tõesti kõndisin ka täiesti ise. Tuule ja õhuvoolu jõul. Tee oli lihtsalt hea.





 Minu jaoks oli 10 km tee üsna normaalne. Teisi sõnu, olen hullemaid teid näinud elus Tartu linnas. Järjest paremaks elu teedel läheb.
Oli üks trepp, millest ikkagi kõndisime tagurpidi üles. Oleks võinud ju kõrvalt minna, aga me ei viitsinud.

Usun, et teised inimesed ratastoolides oleks selle tee ilusti läbinud.

Uhke oli autoteedel kõndida.








Kaks minutit oleks pidanud kiiremini kõndime, siis poleks vihma saanud. Saime siiski vihmagi. See kulus asja juurde. Vist.
Muidu oli väga hea ilm.
Pineda neiu Mari - Liisi finish.
Olen aus - mind jättis selline tähelepanu tõmbamine erivajadustega inimeste tegemiste võimalustele leigeks. See oli küll geniaalne mõte, kuid... Seda head sõnumit oleks võinud kuidagi loogilisemalt edasi anda. Mul oli hoopis kahju vabatahtlikest, kes kandsid seda kõndimisrada, mida siiski vist igalt poolt ei saadud läbi tassida ning isegi finishi kõrgus oli selle jaoks madal... Noo ma ei tea... Kas keegi jääb mõtlema selle üle, kui raske on erivajaduste inimeste elu ja kas just seda ongi vaja...
Ise arvan, et seda polekski eriti vaja alati.
Olen lihtsalt väsinud sellest, et rõhuitakse puudeid. Et ligipääsu ei ole... Tegelikult ideaalsest ligipääsu kõikjale ei saa olla ealeski. Alati jääb puudu...
Samas mõistan Mari - Liisi olnud rõõmsaid emotsioone... Isiklikult ma teda ei tunne. Ma ei avaldanud omi mõtteid siin praegu halva pärast. Mitte seda. Lihtsalt teisiti oleks ka saanud...

Mind pandi koguaeeg tähele, kuigi mina  ei öelnud enne eriti kellegile, et lähen ... Mul oli soov iseend mõnusasti tunda. Ja ka Kristi eesmärk oli see. Lootsin küll, et näen rajal veel ratastoole... Aga ei. Kuigi raja kõrval oli küll üks mees ratastoolis, bussijaama ja Tasku juures nägin teist noormeest ratastoolis.
Mulle naeratati.
Näidati pöidlaid.
Plaksutati.
Tuldi appi, kuid abi me Kristiga ei vajanud kordagi.

Meie tempos kõndis vanem härra, vahel me ees, vahel meie taga. Rääkis, naljatas ja finishis õnnitles meid kättpidi. See oli armas.

 Kõht läks ikka tormades kõndides tühjaks.
 Johann jooksis tillujooksu. Enne meid. Ma jõudsin veel Johanni vanaemal külas käia. Johann ise kutsus vanaema pannkooke sööma. Aitäh Marjule lõuna eest!
 Hakates tagasi kodu poole minema avastasime kesklinnas mootorrataste mingi ralli. Ma polnud elu sees nii palju mootorrattaid näinud. Äge.
  Muide, eile hommikul sõitsime esmakordselt Kristiga aasta aja jooksul bussiga Kaagverest linna. Minule oli see nostalgia laks. Väikebuss oli küll, kuid taga suur uks ning ruum, kuhu panna lapsevanker ja ratastool. Kristi istekoha põhi oli lahti. Tartu bussijaamas kihutas juht lahtise uksega minema. Ust oli vaja käega vaja sulgeda. Me Kristiga jõudsime õnneks küll vaevalt bussis maha, kui kihutas... Täitsa hull, juht vist üldse ei vaatanud taha.

Oli tõesti hästi mõnus päev 😊💗

Ära tegin.






3 kommentaari:

Kristiina Allekõrs ütles ...

Ligipääsetavus on teema kus ei saa öelda,et pole vaja või ei saa. Mari Liisi üritus on hea. Kuidas sina äkki nüüd oled vastu puuetega inimeste esile tõstmise vastu. Veel pool aastat tagasi olid sa kriitiline nagu peab. Asja pärast.

Kristiina Allekõrs ütles ...

Minu unustasid sa ära. Nägid kahte ratastoolikat. Mina ja mees bussijaamas.

tiia ütles ...

Järelikult sind näen lihtsalt inimesena, MITTE ratastoolikana. Mulle ei meeldi üldse see sõna - sry, kuid inimesed ise ei väärtusta end inimesena... Ma olen oma kaotanud teadlikult ka väljendi ratastooli - istuja või ratastooli - olija jne. See röövib mu meelest energiat jne. Palju parem on öelda näiteks Kristiina ratastoolis - rõhk Kristiinal, ja ratastool on tõesti mida näed, kuid inimnene ei kao selle varju... Minu meelest annab positiivsust ligipääsetavamaks eluks juurde.
Väike sõnade mäng, aga annab kohutavalt enesekindlust juurde.

Mäletan Tartut näiteks 30 aastat tagasi... Milline ligipääs oli siis ja nüüd... .Läbi aegade on rääkitud, kui kehv on elu - olu ning ometigi on elatud läbi aegade, armastatud. Ma ei ole kunagi öelnud, et ei ole vaja. ON vaja rääkida, kuid me ei võiks niisugust hoiakut võtta, et täna on ikka kõik tegemata... Usun, et uued põlvkonnad arvavad sama, et ligipääs olematu - sest maailm muutub. Ma ei ole kellegi vastu... Kriitiline ÖÖjooksu raames olin ühe korraldajale, kusjuures seal oli siiski ratastoolis osavõtja. Tv-s näidati ka teda... Võib - olla andsin mina ise tookord kergesti alla.
Muide, seekord korraldajad ütlesid vaid ilusti, kui arvate, et saate hakkama, siis tulge ja vastustage ise. Seda tegingi. See on võrdväärsus :)

Mari - Liis on tubli.
Kuid... See on minu arvamus, et oleks saanud teisiti palju parema tähelepanu. Mul oli isiklikult tõesti kandjatest kahju, kuigi neid oli palju... Jäin mõtlema, et võib - olla oli keegi kodus, kuid soovis väga tulla, kuid vajas kõrvale üht inimest, keda ei olnud... Mõte oli tõesti geniaalne, selle vastu ma ei ole. Eks üritus täitis oma ülesandegi - rääkidakse ju sellest... Aga arvan, et häirib see, et mina ei mõtle täpselt niimoodi nagu mõni teine inimene... Aga kui see kõndimisviis oli maailmas ainulaadne ja esmaskordne, siis ok, kõik on ju võimalik. Küsimus selles, kuna on Eestis ja maailmas võimalik anda kellegile nii palju kõrvalabi, kui ta sooviks minna ning kas olekski vaja nii palju kõrvalabi...