... on mul külas. Minu sees.
Kõle on sügisõhtul selle tundega.
Sidruniga tee oleks mõnus, kuid hetkel ei soojendaks mind. Ma ei viitsi teedki teha.
Nutta tahaks...
Tegelikult facebook´is tuli välja postituse arutelus, et nutmine on vabastav ja vajalik, mitte häbiasi ja negatiivne. See kehtib murepisarate juures. On olemas naerupisarad ja palju muid nutte ja pisaraid. Igalühel on nutminegi erinev. On neid, kes nutavad lahinal igal ajal. On neid, kellel ei jätkugi pisaraid, nad on kuidagi otsa saanud. On neid, kes ei saa ega tahagi nutta...
Nutmine on õnn.
Selle ütles facebook tuttav Loo. Ma ei olnud eales nii mõelnud. Kuigi olen alati teadnud, et nutmine on hea ja väga vajalik.
Ja nutmist ei tohiks ka keelata. Sedagi olen alati teadnud ja rääkinud.
Hetkel ei ole ma vist raasugi õnnelik.
Mul ei ole ühtki pisarat.
Ei naeru
ega nuttu...
Homme loodetavasti jälle miski pisar on. Sest õnneta, tühja sidrunina edasi olla on tõesti masendav.
Ei oleks minulik.
Aga kõik kokku - kui mõelda laiemalt, siis õnne inimese sees on tohutult palju. Kui seda ei õpetada väikesemaks tegema või keelama... Õnnelik inimene saab ja võib kõige paremat tunnetada. See kõige parem ei peagi alati olema nii särav... Tuhm pärl võib särama luua.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar