reede, august 17, 2018

Eilne avastus

Eile avastasin lihtsa tõe 😋😊

Kui on probleeme, milledega võidu joosta ja mida püüda laheneda - järelikult elan veel.😁 Argiprobleemid panevad rohkem tegutsema ja mõtlema.

Seega kordan taas, mured ja jamad ja probleemid, mis iganes negatiivset võivad olla lõppkokkuvõttes väga head. Kui mitte neisse kuidagi kinni jääda ja lihtsalt peast hoida ja appi karjuda hääletult... Kõik halb saab kord ikka heaks.
Mina usun nii.

Eilne päev lõppes kogunisti hästi mõnusasti duši all enne magama minemist. Pesus käimine enne magama minemist meeldib kõige rohkem. Aga seda mõnu saan viimasel ajal lubada endale suht harva. Nii hilja õhtuti ei ole tihti mul abi võtta eriti kuskilt...
Aga see pisiasi - õhtune dušš - muudab alati päeva mul rõõmsamaks ja  paremaks. Ka kõige hullema päeva.


Käisin vallaski. Kastre valla Poka teenuskeskuses.
Pruun uks pildil mu selja taga  oli Mäksa vallavalitsuse uks. Veel enne valdade aegu oli kolhoosi kontori uks. Muide, umbes 45 aastat tagasi sain just selles majas proovida ka esimesi kordi trükimasinat ja mängida sekretäri. 😉
Aastaid olen küsinud ja rääkinud kaldteed. On kolm astet. Siiani ei ole kaldteed.
Nüüd vabandasid uued valla sotsiaaltöö spetsialistid, et kaldteid ei ole ... Et dokumendid võin saada kellegiga... Kõige mugavam ju.
Kuid mina isiklikult tahan ja soovin ise oma asju ajada. Ja üksnes ligipääsu ehk kaldteede puudumise tõttu  vallamajades sellest loobuda - andke andeks, see ei lähe kohe mitte.
Egas midagi tuleb taas aina rääkida ja rääkida ja rääkida ning pöörduda ka vallavalirtsusesse jälle. Tõsi, Kastre vallavalitsusele ei ole mina seda veel rääkinud. Jõuan. Varsti kohe.
Arvan sedagi, et kaldtee pärast ei peaks kohe ehitama uusi maju 😊 Sest väga vanades majades on oma ajaloo hõng, mida tuleks ikka alles hoida ja mäletada ning neidki saab ka uuemaks kohandada.

kolmapäev, august 15, 2018

Minu/meie apelsinipuud olid...

Otsisin pildi illustreerimiseks facebooki üritust... Leidsin armsa apelsinipuude pildi.
Apelsinipuud lepatriinudega kinkis Piret meie mtü-le 1. sünnipäeval. Siis oli mtü nimi LEEPÜ. Nimi nimeks, sellel ei tahaks hetkel pikemalt peatuda, miks sai nimi vahetatud. TM Loovus on päris õige nimi me mtü-le 😉😊

Apelsinipuud kasvasid mul mõni 5...6 aastat kindlasid.Sain neid ümberistutatudki.  Läksid ükshaaval rivist välja, aega mööda. Viimane puu oli juba üle 60 cm pikk ning täitsa puu moodi, kui järsku üle öö kuivas...

Aga see pilt tõi taas olnud rõõmu südamesse 😊💔

teisipäev, august 14, 2018

Tulge toredale sünnipäeva - üritusele ja kohtumisele

18.augustil kell 14.00 Kaagveres
tähistame MTÜ TM Loovuse 12 sünnipäeva
ürituse - kohtumisega

“VABATAHTLIKUNA AAFRIKAS”

Külas on Kristjan Pettai, kes on käinud vabatahtlikuna Aafrikas.

Hea kuuma ilmaga oleme õues - koha leiame üllatusena ja sujuvalt üheskoos.
Halva ilma korral istume ümaralaua taga  Kaagveres majas 8 korteris 12. 

Palume kaasa võtta oma lemmiknäks.

Buss väljub Tartu bussijaamast Kaagverre kell 13.00 

Lisa info minult 5529317 ja/või Maarjalt 58403774, e-kirjadega tmloovus@gmail.com

esmaspäev, august 13, 2018

Kaagvere ei olegi maailma otsas...

... nagu vahetevahel arvatakse. See on päris paljudele hea põhjus, miks mitte jõuda Tallinnast külla mulle. See põhjusega vabandus ajab viimasel ajal mind itsitama. 😂 Minu Kaagvere on täpselt nii maailma otsas nagu iga teine koht, kuhu võiksin mina külla minna.

Täna käisid mul külas Aave ja Hanna. Seda Hannat nägin mina esimest korda. Hästi vahva ja asjalik neiu. Ta julges mu ratastooli lükkada ning tegi osavalt nagu oleks ammu ilma seda teinud. Ja praktiliselt kohe sai  minust aru suurepäraselt 😊
Käisime küla peal jalutamas. Näitasin külalistele Kaagvere vaatamisväärtusi. 😋
Olid vahva hommikupoolik pärastlõunani.

Huvitav, mu elamises on mingi kala ja jama. Iga paari päeva tagant jahmatab mingi tehnika - täna hakkas mikrokas tossu ajama kummaliselt. Õnneks oli juures ka Leho. Midagi kahtlast nagu peale tossu ei pannud tähele mikrokas.
Mul on täpselt selline tunne nagu oleks siin paha kratt, kes tahab panna mind proovile. Arvan, et paha kratt on valinud kõva pähkli minu näol. Ma ei kavatse heaga kuidagi alla anda. Ja ma ei tea ka, millele peaksin alla andma... Olen aru saanud, et  olen väsinud halba asju vihkamast. Iga halb hetk ja halb asi õpetab mind kuidagi. Negatiivne hoiak rikub aind närve... Oma närve aga pean hoidma. Seega olen õppinud halvades asjades positiivsust.



Kass Bongo naabrinaise Viktoria süles. Bongo on vägagi hea tervise juures.

Vaadake youtube´s 5. augusti Salemi kiriku jumalateenistuse videot

Minu etteaste on näha 21. 15 minutil.

Link on nähtav vaid youtube´s

laupäev, august 11, 2018

AHAA, leidsin enda teisiku või / ja kaisulinnu ehk siis 2 tibu üleeile 😉🙂 Oleme ju sarnased 😋


Olen jälle arvutiga. Õnneks oli juhtme viga vaid...

neljapäev, august 09, 2018

Peaaegu minu päev

Täna on kõigele vaatamata minu päev. Päev nagu neid iga inimese elus peab olema. Kõike olen jõudnud teha - olla, möllata, jne.

Esiteks ütlen kohe, et olen paar päeva ilma arvutita, sest läpakas otsustas egot näidata. Eile õhtul lihtsalt ei püsinud enam töörežiimis. Täna läks Hannese juurde "tervisekontrolli" :) Loodan väga, et pea pikalt arvutita olema, sest see oleks minu jaoks katastroof, ja päevapealt uut muretseda ka ei saa.

Täna olen linnas, jään üle pika aja ööseks linna, sellepärast saan hetkel Maarja arvutis blogida.

Teiseks - sain teada oma diagnoosi, mis ei olegi NIII hirmuäratav 😀 Ma ainult hakkan VANANEMA 😀 Noh, ma arvan, et see füüsiline vananemine polegi nii hirmus, kui hing on noor. Ellu jään ma niikuinii - niikaua kui  jaksan, niikaua ka liigun. Täna käisin perearstil, oli ühte tõendit vaja, ja näitasin siis ka vasakut jalga, mis on nüüdseks enam-vähem vormis, kuigi üle nädala oli ikka päris paistes. Aga aitas mind rahvameditsiin - kompress külmast kapsalehest. Paar päeva ei lubatud mul midagi teha - see oli sõbra käsk, ja ma tundsin ennast, nagu beibe - KUI ma ikka tean, mis tunne on beibe olla. Elame veel, ja ega elu elamata ei jää - mul on veel nii palju plaane ja unistusi 😀

Ja veel kohtasin täna paljusid häid minu inimesi - kui tahad kedagi näha, siis mine Kvartalisse, ja järsku on su ümber järjekord, ja kõik hõikavad: "Tere Tiia !" Jõudsin ka kohvikus käia.

Sellist toredat päeva pole mul tegelikult ammu olnud, olen jamadest pisut väsinud, aga samas ka hästi välja puhanud.




kolmapäev, august 08, 2018

Vajan isiklikku abistajat

Vajan isiklikku abistajat. Mu rõõm on, kui leiad mind ja isikliku abistaja töö võimalikult kiiresti 😉
Minu leidmiseks ehk isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled kohusetundlik, usaldusväärne,
rõõmsameelne, rahumeelne, tolerantne, julge ja keskmise füüsilise jõuga. Ja kui tunned, et soovid uusi väljakutseid ja kogemusi omaenda ellugi abistades füüsiliselt mind ning unistad veidi rahagi juurde,  siis oled õige inimene.


Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu läheni. Suvel  veel aitad rohkem mul reisida ja puhkust naudida.  St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana füüsiliselt abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus! Või oled minu vari!  

Väljaõpe minult töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga.  
Olen   tööandjana väga paindlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. 

Töö sobib eriti noortele inimestele, üliõpilastele või lisatööks.

Minu leidmise korral võta julgesti kontakti minuga: tiia.jarvpold@gmail.com  ja/või 5529317 (vastan ka sõnumile).  Ole hea kirjuta, palun, miks pean Sind valima enda isiklikuks abistajaks s o motivatsioonikiri paari lausegagi!


































 Tööle ootan vähemasti septembrist, kuid mida varem, seda parem. Olen tänulik ja õnnelik, kui saad mind kuus 50 tundigi, rohkem tunde on veel parem.


Aitäh

teisipäev, august 07, 2018

Ilusas ja soojas vestlusringis...

 ... pärast jumalateenistust Salemi kirikus pühapäeval. Teenistusel ütlesin ka paar sõna.
 
Mul selline tunne, et selles sõbralikkus jutuajamises ehk tulid mõned mu unistused natuke lähemale... Võib - olla saab lähiajal üks mu maal  rahvusvahelisele näitusele, mille sihteesmärk on tähelepanu füüsiliste puuetega inimestele. Tuli välja, et USA-ski olevat ka probleemid nagu meil Eestis. Ja läbi kunsti on hea rääkida inimestele, et puudega inimesed on ka inimesed. Eesti keeles võiks öelda ühe sõnaga näituse teemaks - elujulgus.
Eelmine näitus oli Depressioonist. Seda näitust nägin ma ise ka kevadel.

Uskumatu, küsi paar kuud tagasi, kas soovite mu näitust ning  - ups, saa uusi väljakutseid, millest võib kinni haarada. Kindlasti haaran. Kuigi ma veel ei tea, kas õnnestub või kuidas läheb. Kuid, kui ei haaraks, siis kahetseksin suuresti ja vägagi. 





Need pildid saatis Külli. Lapsena saime koos mängida ja kasvada. Nüüd ta mul juuksur vahetevahel.

Kuna Külli on pühapäevakooli õpetaja ka, siis teeme millalgi lastele midagi üheskoos. Mulle seegi väike väljakutse - ma pole pühapäevakoolis elus käinud. Aga usun, et midagi eriti teistmoodi seal ka ju ei ole - mina räägin ikka oma lugu ja juhendan, kuidas saab jalaga joonistada - maalida...

Pühapäevalgi oli vahva, kui lapsed tulid mind tänama maalide eest. 


pühapäev, august 05, 2018

Vabaduse ingli olemine...

... on mu Südameleekides...
Võib - olla on selline tunne praegusel hilisõhtul kõige õigem. Need kaks mu maali, mis täna said uskumatuid häid sõnu.
Armastuski sai häid sõnu.

 Pärast näituse avamist Salemi kirikus ma nagu ei soovinud kohe koju tulla... Sattusime siis Hannaga ka Pangodi järve äärdegi hästi natukese ajaks. Istusin küll autos - mu ratastool ja Sillu vanker olid pakkitud - aga sellegipärast oli mõnus kaugusesse vaadata... ja lihtsalt olla kuskil olemas...

Mõistsin täna taaskord, kui tähtis ja vajalik on olla olemas ja olemine. Ehk tõesti füüsiliselt ma ei saagi olla päris vaba, aga vaimselt ja hingeliselt saan anda oma olemise rõõmu väga väga paljudele...

Pärast teenistust oli pooleteist  tunnine vestlusring. Sain rääkida Armeerika pastoriga, Läti ja Leedu kunstiinimestega, omaenda lapsepõlvesõbranna Külliga. Vestlust juhtis teine Külli. Mina ei mäleta nii rahvusvahelist seltskonda oma näituste ajaloos. Vahva ja asjalik.

Maarja laulis ühe laulu.

Avamisest ei ole mul hetkel kahjuks ühtki pildi. Tehti küll hästi palju pilte. Ja nagu aru sain pannakse varsti youtube´i jumalateenistusest video. Sealgi peaks saama mind näha. Meie Hannaga ei saanud oma telefoniga ültki teha...

Aitäh Hannale ja paljudele teistele, et olite täna ja olete olemas 🙂 Nendeta ei saaks ma pooltki nii tänulik olla tänase eest kui olen


Esimesi hetki kolmapäevast Salemis, kui hakkasime näitust ülespanema.

reede, august 03, 2018

Tänane leitud pärl

Kuidas Sind võluda?
-Lihtsalt.
Tingimusteta armastusega.
Kuidas Sind armastada?
- Lihtsalt.
Piiritu vabadusega.
 

(Elina Naan)


neljapäev, august 02, 2018

Üllatused tulevad siis, kui ei ootagi enam neid...

Kristel üllatas külla tulekuga. 
Alles eile õhtul tegelikult nutsin peatäie - kopp lõi kõikest ette. Ei jaksanud enam naeratada, tundsin, et olen kuramuse üksi ja nii edasi. Vahel võib ju endki haletseda... Seda enam, kui teada on, et tõelisi sõpru ei ole lähedal - andeks, mu jaoks pole näoraamat ehk facebook tõeline lähedus...
Ja siis hommikul Kristel...  
Õhtu oli ilus. Kuidagi sattusime õuegi. Kristel küll proovis esmakordselt proovis trepist käia ratastooliga, ta tütar julgestas ees. Üles tõmmada ei jõudnud. Poolel trepil võttis ta mind sülle ja tuppa me saime. Eks igal inimesel omad nõrkused ja tugevused, millega ma pean mina arvestama. Mulle sobib kõik, peaasi aitajal/abistajal hea ja mugavam on.
Nii käisimegi jõe ääres. Külalised ujusid ka. Mina oma jala pärast ei julgend päris vette minna... Kristel meelitas küll. 
Taheti näha ka mu aiamaad. Aiamaal leidsime kaks kuivanud väga küpsenud maasikad. Esimesed maasikad üleüldse oma aiamaad - jess. Jagasime kaks kolmega. 
Veel avastasime, et päevalilledki olid päikesele selja keeranud...
Aitäh Kristel nii imevahva õhtu ees.




Mu aiamaale viiv rada ja Pireti päevalilled...

Käisin- nüüd juba eile - Salemi kirikus näitust ülespanemist. Sai jälle väga omamoodi ilus näitus. Salemi kiriku poolt aitasid maale panna Külli ja Diana. Veel olid mul abiks Viive ja Hanna väikese Silveriga.

Aitäh.

Usun, et tulemus saab olema kena ja minulik. Kuigi ausalt alguses jahmatasin üle pika aja, kuidas kartlikult suheldi minuga... EI ütle miskit halba. Saan aru, et taheti parimat. Panin tähele, kui hästi minust aru saati, aga lihtsalt ei saadud aru, et saati tegelikult aru. Nii on  kergem ja lihtsam arusaamisi puudega inimestest mitte muuta või miskit sellist...
Arvan , et juba tänane kogemus oli miskit uut. Kõikidele.
Minulegi.
Kui mõni maal ei ole ikka seal, kus vaja, siis julgen end kehtestada. Ikka vahel meenuvad Oti sõnad Hiiumaalt, et hea õige kunstnik tunnetab oma maale näituse kujundamisel ise. Ott toonitas, et olen väga hea tunnetaja - ta kiitis selle eest mind, kui head kunstniku. Täna meenusid need sõnad jälle.
Ja minu värv on roosa. Kõik, kes vähegi tunnevad mind või on minu kohta natuke uurinud,   teavad mulle meeldib roosa. Ma ei saa aru, miks peaksid  maalide sildid ilmtingimata valge - must tooni olema - jumalas igav. Usun, kui värvid on siia maailma loodud, siis tuleb värve oskuslikult ja  julgelt kasutada vahetevahel.   Mitte olla hallimass. Ja sügavuti mõelda, siis iga värv on isiku eripära jne. Minuga oleks hullu lahti, kui ühel hetkel mulle ei meeldiks enam absoluutselt roosa.
Millalgi tahaks sildid erivärve ja isemoodi, nagu maalid paljude julgede värvidega. Peab leidma õige  näitusekoha, igale poole nii kirju ka ei sobi. Tasakaal ka värvidega peab olema ja jääma.

  Siiski oli tore näituse ülespanek.
Rahule jäime käime kõik. 
Mis mina tahtsin, selle saavutasin.

Lähen määrin veel vasakut jalga. Põlv ja säär on veidi parem, nüüd jalalaba. Tootsi ishias mul nagu.
Kui homme parem ei ole, lähen perearstile.  

Varsti voodi. Ehk tuleb uni.
Muresid ja jamasid on olnud liigagi palju...

kolmapäev, august 01, 2018

Jänksi haual.
Mamma Murkaga tegid haua sinna, kuhu on minulgi hea minna. Murka kaevas käppadega ja ajas mulda Jänksi karbile peale... 
Isegi hauakivi on ... Jänksi nimega...
Lilledki...

Armas, väga armas...

Tuba tühi...
Hommikul  nõudis Bongo Jänksi... Mõlemad kassid on kuidagi tasased... Vaatavad tühja puuri kohta...

Arvame, et Jänks sai kuumarabanduse.. Kuigi eilse õhtuni oli Jänks elurõõmus...

Meie JÄNKSI ei ole enam

Jänks suri väga ootamatult täna õhtul. Umbes poolteist tundi tagasi... Mina ja kassid jooksime puuri juurde,  kui hakkas imelikud hääled ja hüppamine... Paari minutiga oligi kõik.. Bongo tahtis veel käpaga teha pai...
Vaatas veel mulle otsa, nagu tahaks naeratada...
Ta suhtles väga hästi... Oli tark...

Meie pereliige oli meiega 11 kuud ja 1 päev... See pilt on esimestel minutidel, kui tuli.





Aitäh, et olid olemas ja lubasid meil sind armastada.

teisipäev, juuli 31, 2018

Kaks kätt = kaks jalga

Mõlemad - nii parem kui vasak käsi on vajalikud. Vahest ei ole kumma käeline ollakse.

Olen ikka öelnud, et olen paremjalgne. Parem jalg on vajalikum mulle.
Nüüd  on vasak jalg suhteliselt rivist väljas. Põlve pärast. Paistes. Ja olen kätetu. Loe ehk jalutu. Alles nüüd panen tähele, kui palju tegutsen siiski vasaku jalaga.
Muidugi ma ei seista paigal. Arvatavasti rahulik olemine oleks hetkel jalale parem. Kuid ma ei saa mitte toimetada... Kes ikka teeb minu eest?
Abistajaid pole iga minut käepärast. Sõpru ka ei ole... Või noh on, kuid mitte füüsiliselt siin minu juures. Igalühel oma elu ja suvitamine. See on igati normaalne värk.
Pealegi ma ei ole hellik. Ei ole kunagi olnud. Vähemasti mina ise arvan nii. Võib - olla on kellegil testsugune arvamus minust, siis on  see nende arvamus...

Perearst soovitas paar päeva koduravi.

Lähengi määrin paremat jalaga vasakut jalga.

Küll pulmadeks terveks saan! Vahet ei ole, kelle pulmadeks! Enda pulmi ei hakka mina ootama - ma viitsi nii kaua olla ühe toimiva jalaga 😋 Mine tea, kui kaua aega võtab otsustamine, kas tahangi üleüldse veel abielluda, milleks mees... kui tulen kõikega ise toime...😊😉

Hoidke kaht kätt ja kaht jalga!

Eilsele mahtus head ja halba pisut

5. augustil 
pärast jumalateenistust avan  
Tartus Salemi kirikus
"Vabaduse ingli" 
näituse.

Jumalateenistus algab kell 11.00

Laulab Maarja Kaplinski
 
Tartu sõbrad ja tuttavad, head inimesed tulge värvide ja helide rõõmudest osa saama.

See näitus sai lõpuks paika. Kuigi siin see reklaam on vist esimene. Kiriku lehel ma veel ei näinud. Piilusin just. 

Õhtul väike jalutuskäik Kaagvere vahel. Aiamaalgi. 
Päeval kuumasin toas. 
Bongo elab päris hästi. Andsime eile õhtul siiski piima ja inimestele mõeldud  pasteedi. Kuigi oli range keeld... Mõjus hästi. Kass magas öö otsa. Ei ole oksendanud. On pidevalt näljane st tormab kohe külmkappi, kui sealt midagi vaja.
Pätu aga ei saa endiselt süüa või ei taha. Seltskonnaga mõtlesime nippe, kuidas Bongot Pätu krõbinadest eemale tõrjuda. Miski ei aita. Ja Pätu ei julge sööm a hakatagi... 

Ja mu oma vasak põlv on paistes... Ei kujuta ette miks. Mulle piisab igasugustest haigustest... Mis pagana aasta see on ... 
Aga alla ei anna kah.
See poleks siis enam mina, kui peaksin alla andma...  

pühapäev, juuli 29, 2018

Kass Bongost

Ta tuli eile koju tagasi. Või õieti, vägisi toodi. Ta viskas trepil pikali - külas  oli hea, miks koju nüüd 😁 Külas sai aknast tänavale hüppada ja traksidega jalutada, uurida ja puurida igasuguseid asju.Ei olnud aega haige  olla ega oksendada...

Arstil käidi ka.
Soolte põletik.
Sai rohud ja ravisöökide ettekirjutuse. Midagi harjumuspärast ei tohi süüa.
Ikka püüab kõike näksida. Mul on küll Pätu söök ära pandud. Aga kus Bongo - öösel käis kuivainete kapis - pannkoogijahu ja makaronid  läksid ka mängu.
Loomulikult oksendas.
Nüüd on kapiukse ees toolidest tabalukud. Ühest toolist nagu tavaliselt on olnud ei piisa enam.
Kass Pätu sõi hommikul salaja. Valvasin ta juures.
Kui Bongo näeb, et Pätu sööb, siis tormab ja ahmib suu krõbinaid täis. Ja on oksendanud sellestki.
Pätu aga ei saa ka aru, miks temalt söök võetud. Veekauss vaid.
Pätu päeval nii vihane, et tahtis lõhkuda mu uusi maalegi. Sai minult mitu head laksu. Hammustas mind jalast.
Bongo vaatas rahulikult me kaklus pealt. Tavaliselt saab  Bongo peapesu...

Rohu võtmisel vajame Bongoga abi. Kaks korda päevas. Siiani appi tulnud mamma. Eks teised saavad aidata, mõned rohu päevad ees...

Kõige normaalsem on Jänks. Askeldab rahulikult omas kodus maisiga, mamma tõi talle,

Loodame, et hullem on möödas.
Aitäh Kristale ja Siimule, kes paar päeva toimetasid Bongoga!

PS traksid muretsen kassile ka. Võib - olla Pätule ka.

laupäev, juuli 28, 2018

Töine suvepäev Lihulast aiamaani

 Käisin Lihulas. Maalide järgi. Alles nüüd. Maalid pakkituna ootasid peaaegu kaks kuud.
Minuga olid kaasas väike Silver ja Hanna.  

Lihula raamatukogus nägin Tiidu korvide näitust. Tiidu ema tekkide näitust. Ja Ulvi šokolaadipaberite näitust. Kokku kolme suurepärast näitust. Juba nende pärast tasus ise mul kohale minna just täna.

Viisin Ulvile Laagna lasteaed - kooli  šokolaadiümbrise - olin veendunud, et sellist tal vaevalt kogus on. Ei olnud. Sain ise Laagna lasteaiast - koolist kaks šokolaadi käies lastega kohtumas eelmisel sügisel.
Silver mängis raamatukogu lastenurgas kokamist.

Veel käisime Sakste Majas kohvi ja mahla joomas, koogi söömas. Seal maikuus me Kristi ja Johanniga ööbisime. 

Tiirutasime Age pooltki läbi. Üllatasin teda - mina jälle Pärnumaal. Ei ole ju paha olla pooleteist jooksul  teist korda Pärnumaal!!

Kuigi Lihula sõit tuli kuidagi kiiresti ja ootamatultki, kuigi teadsin juuni algusest, et näitus tuleb ära tuua...

See ongi tegelikult minu töö - maalimine, näituste tegemine ja koju toomine. Mul siiralt kurb meel, kui arvatakse teisiti, et see on ratastoolis istumine ja lihtsalt lõbu... Kindlasti mitte ei ole see  nii. Juba mõtlemine, kuidas maalid jälle näituselt kätte saata, on töö...
Koju jõudes jäime Hannaga õue passima. Tõime pesu nöörilt ära ja ... ühtäkki otsutasime , et lähme aiamaad vaatama. Pilt oli jahmatavalt nukker - kuivanude kõrte plats, mitte põmugi aiamaa... Siis tegime natuke korrastus.  Sai parem küll.Kuigi kõik kuivanud. Maasikadele ja pihlakapuule sai vett pandud. Usutavasti on sellest vähe abi. Endal sai süda rahulikumaks.

Aiamaal olime ligi 23-ni. Hästi mõnus õhtu oli. Sääski oli, kuid tühja kah...

Pildi tegime, siis kui aiamaa enam - vähem mingigi ilmega...

Kuuvarjutust ei näinud. Kuudki polnud näha. Ehk see oligi see kuuvarjutus, sest kuud lihtsalt polnud... 😁

 Istusime maja ees kaua . Vahtisiime taeva poole.

Ägedalt mõnus päev oli 27. juuli.

neljapäev, juuli 26, 2018

Suht korda läinud päev...

 Sain käia jõe ääres.
Mõned minutid.
Sel suvel esimest korda.

Vesi oli jahe. Minu jaoks. Ära harjudes oleks olnud aga normaalne vesi. Ära harjuda väga ei jõudnudki.

Siiski praegu on hea värskem tunne.
Väiksemgi tuulutustki on alati parem,  kui kükitada päevade viisi toas. Arvan, need, kes ei ole seda pidanud ise kogema, ei saagi sellest pisikesest rõõmust ja rahulolust aru... Sest ikka lipatakse päevas mõni hetk õue...Näiteks prügi viima või autosse minnes. Sellele aga tavaliselt ei mõelda... See normaalne elu.  
Mina vajan normaalseks eluks lihtsalt natuke rohkem abi.

Minagi viisin täna pesu nöörile maja taha.



Siiski mõtlen, et kui mina ise ei tahaks enda eest seista, siis ma ei saaks vist eriti kuhugile... Sõpru on küll häid ja palju, kuid enamus on harjunud, et mul on isiklik abistaja - küllap saan ka lihtsade kohtadesse...
Ja saangi.
Ja tavaliselt olengi nagu üksi. Kuigi abistaja on ju ikka ja jälle mu taga ja kõrval.
Mul tõesti ei ütle abistajate kohta miski halba... Nendega lõbus ja asjalik olemine. Kuid reeglis kinni pidada, siis jah - aga see selleks.
Ma ei nutta.
Kuid kuidagi kurvaks võtab see, et näiteks näoraamatus ollakse sõbrad... Internet aga ei aita reaalselt füüsiliselt mind, ei vii lähemale... Järjest rohkem tunnetan, et net viib hästi lähedased sõprussuhted hoopis kaugemale, KUI ei ole reaalseid kohtumisi. Päris koos olemisi.

 Päris koos olemisi võib olla väga vähe - ei peagi palju olema - kuid need on ehtsad ja siirad.
Võimalik, et olen vanamoodne või jonnakalt mõistmatu.
Internet ja arvuti on minule kui abivahend. Toob vajaliku lähemale imelihtsalt. Kui ei asenda päriselt maailma minemist.

Mind loetakse ja jälgitakse internetis/blogiski mitmed ja mitmed, arvatakse, et minust teadakse kõik... Ega ei teada küll. Õnneks. Aga samas, arvan, peaaegu usun, kui ma ei blogiks ega oleks facebookis, siis enamus lugejaid ja jälgijaid õigepea unustaks mind... või meenuksin aeg - ajalt nii jutu jätkuks...

 See väga sügav teema.



 Usun, et see kõik ei ole ainult minu nukrus... Mina saan veel palju õue ja igalpool käia. Aga kui palju on neid, kes ongi vaid toas ning ootavad kedagi...

Tegelikult täna oli hästi kergesti tore ja korda läinud päev.

Kass Bongo elab normaalselt. Loodetavasti. Hommikul rääkisime Kristaga telefonisti, Öösel meeldis Bongole autosõit. Mõnules, mõtles, nurrus. Kuna kliinikus oli järjekord ja öö ravi ka kallim, siis viisid sõbrad Bongo oma koju. Seal hakkas Bongo sööma ja jooma, mitte oksendama - viisakas kass, eks ole.! Noo on väike stimulant!!! Ehmatab meid poolsurnuks ning siis ei olegi nagu häda midagi. Lubati siiski kliinikus läbi käia ja Bongo on homse õhtuni külas jälgimise all. Sest sealt saab tormada arstile, kui vaja... Loodame, et ei ole vaja!

kolmapäev, juuli 25, 2018

Mis pagana aeg on...

Me peres oksendadakse ja jäetakse haigeks järgemööda...
Nüüd oksendas Kass Bongo hommikust saadik. Päev oli ta õnnetu ja jõuetu.  Praegu sõitis arstile. Suhtlesin dr Kadriga, kes soovitas  kohe minna kliiniku...
Kuigi öö arstiabi kallim , kuid Bongo ikka kallis pereliige. 

Elus ei ole juhuseid.
Just täna tuli ootamatult mu sõbranna Krista mulle külla. Üle pika aja.
Ja Krista ja ta sõpradega saigi Bongo kliiniku minna.
Muidu oleksime pidanud Bongoga homse õhtupoolikuni ootama, kui ma just poleks varemalt mineku võimalust välja mõelnud.

Ei kujuta ette, mis kassil on. Oma meelest on kõik harjumuspärane kassidel...

Eelmine kuu jahmatas Jänks mind poolsurnuks, kuid tal praeguseks pole häda midagi. Õnneks. Hetkeks tegi ta küll paanikat... Jänksile polnud arstigi koheselt vaja.

Hoidke käpasid Kass Bongole 😊

teisipäev, juuli 24, 2018

Taaskord mõtlen isiklikest abistajatest ja kõikest muustki...

Varsti kohe riputan igale poole jälle töökuulutuse, sest ma ei ole veel kedagi leidnud järjekordseks heaks isiklikuks abistajaks. Ausalt umbes  poolteist kuud ei ole ma ka pingeliselt otsinudki.
Olin väsinud otsimisest.
Igatsesin puhkust ja suve...

Tegelikult see juuli pole olnud selline nagu lootsin  tulevat...  Teadsin ette juba, et IAT tunde tuleb vähe sel kuul, kuid et nii vähe tunde saab olema - seda ma ei uskunud. Ma ei mäleta sellist juulit aastaid, kui üldse sellist ongi olnud... Väljas pole saanud õieti ollagi v a Pärnu päevad, kuid seal sain toredasti hakkama abistajata... sõpradega...
Ma võin olla väga leplik ja kannatlik, seda loodetavasti olengi, kuid kuskil on minulgi piir ees. Võin olla lõpmatult paindlik tööandja, kuid kuskil on jälle piir ees. Aga kus on ikkagi minu piir  - ma veel ei ole sellest aru saanud. Järelikult lõpliku piirini on veel pikk tee...

Olen aastatega täheldatud, kui miski hakkama saamises on puudu - just lisa käed ja jalad - on kuidagi kõik hakkama saamine  viltu - just hingeliselt ja vaimselt.
Keegi ei pane seda tähele.
Õnneks.
Mul kõik toimib. Ma ju toimin asjadega.
Naeratan alati, et pole hullu, kui tulla - olla ei saa. Nii sõpradega kui abistajatega.
Tegelikult  ei olegi hullu. Saangi hakkama. Olengi ja tegutsengi üksi omaette. Toas. Lihtsalt nukrus on. Nii kena ilmaga ma ei saa toast kaugemale.  Nukralt väsitav... Hoopis tüütum kui talvel külmaga... Külm ei kisugi eriti mind õue, kui lumisel selgel ilmal on omad võlu.
Sel aastal on abiaeg kuidagi hästi nihkes. Talvel oli üks hetk liiast abi, kuigi... Siis oli muidugi hea, kuid...
Eks see on kõik minu enda tehtud... Või isegi mitte tehtud. Niimoodi on sel aastal lihtsalt läinud.

Aasta lõpuni on veel aega.
Loodetavasti saab olema  veel palju põnevat ja võluvat.
Küllap leian ka häid isiklikke abistajadki ikka ja jälle. Mul peab olema siiski mitu isiklikku abistajad korraga, siis on võimalik omaenda tahtmisi ja tegemisi paremini plaanida ja korraldada. Pisiasjugi, milledest algavad suuremad toimetused. 

Aga üks asi hea. Näen eelmiste aastate kuude häid pooligi. Olen ju ennemgi virinat teinud, et see ja too pole hea ja ma ei ole rahul...
Praeguses juulis on samuti palju head ja üllatavaid hetki, mida ei vahetaks mitte millegi vastu...

laupäev, juuli 21, 2018

Käisime Susannil külas ja tuli emme Kristiga mind saatma. 😊 Ammu - ammu ei olnud nii väikest tüdrukut näinud. On armas.

Hästi lahe päev Tabiveres ja Tartuski.

reede, juuli 20, 2018

Mängisime hommikul Caroliinaga rongi.

Pärnu...

... oli tõepoolest olemise aeg. Ei mõelnud muredele. Ei rääkinud muredest. Eriti. Lihtsalt olime ja  kulgesime. Minu jaoks tõeline puhkus kaks päeva.


Üleeile täitus mu unistus - näha Pärnu muuli. Usun, et tegime omamoodi legendigi. Läksime liivast ja kõrkjatest läbi ratastool esi ja tagurpidi. Epp tõmbas ja Age lükkas ning vastupidi.
Oli natuke hullumeelselt.

Päris muulile ma siiski veel seekord ei läinud. Selleks ehk vajan tugevat meest, kes mind kätel kannaks...



Olin lilleneiu  😉
Mina hoidsin lilli muulile minnes. Oli vastutusrikas ülesanne.

Soovisime muulilt lilled vette visata.  Karelile.

                                                                     Epuga
                                                                         Agega
'


Lilliad saidki merre.
Karelile.

Üks väike ütles tädidele, et ei tohi prügi vette visata...
Armas ju.

Loodame, et ta vanemad seletasid talle, miks vahel vaja lilli merre visata...







Sõitsime laevaga Pärnu jõel. See oli mõnus.  Meiega oli tegelikult kaasas  veel väikene neiu Emma.
Laevapoisid olid hästi abivalmid.  Aitasid tõsta ratastooli.
Aga eile õhtuse bussi noor bussijuht seevastu ei julgenud mind aidata sületeenusega öeldes, et nii vastutusrikast tõstmist ta ei julge teha. Muidu oli ta siiski sõbralik ja abivalmis. Bussis oli aga külm, eriti eile. Ometi naudisin kokku 5 tundi sõidu ja omi häid mõtteid. Seda aegagi oli mulle väga tarvis.



Helenaga kohtusin ka. Ta tuli bussile vastu ja saatis ära, tõstis bussile. See on tal ammu selge. Ja siis  nägin Helena kodumaja ning Pärnu advendi kirikut. Armas maja. Väljaspoolt näib nagu elumaja. Siis käisime kohvikus, kus oli jäätis otsas.



Pärnu rannas.

Praegu olen  punane. Kuigi päevitasin kokku paar - kolm tundi... Üldse mitte kaua...













Valge randa minnes leidsin värava  merele .







Andropoffi  villa.

Omaette vaatamisväärtus.












Koidula park.












Kui bussilt istusin Viive autosse, siis lagunes mu king. Oi, mu naeruplahvatus!!!
Mina olen nüüd energialakse täis. Suudan jälle.
Aitäh, mu kallid Age, Epp ja Helena võrratude päevade eest!!!