reede, august 31, 2018




Õitseb!!! 😉

Täna tegin ära ammuse lillede ümberistutamise plaani. 


Istutatud ümber ja mullaga mässatud sai väga vanal ajalehel "Edasi", kuupäevaga 18. märts 1969. Ma olin kahe aastane!!! Jäi silma mulla alt suurem pealkiri: "Tõeline kokkuhoid on tööaja kokkuhoid" - issake, kui tänapäevaliselt see kõlab 😋

Maailmas ei muutu küll mitte midagi. Kõik uus on siiski vana. Võib - olla pisut  uuenenul viisil.  Ja ometi vana...

Lugesin paar  päeva tagasi Sotsiaalministeeriumi pressiteadet, et järjekordselt võetakse luubi alla  puudega inimeste teenused ja toetused. Jälle. Ausalt öeldes, mind jätavad need teated viimasel ajal jahedaks. See kõlab nagu seisma jäänud plaat. Räägitakse, muudetakse seaduste seadusi - kuid elu läheb oma soodu edasi. Kuskil keegi saab hakkama nii nagu tema saab, läbi naeru ja nutu...  Mõtlesin ja lugesin, siis meenus onu Mihkel, kes räägiks samadest probleedest aastaid - aastaid tagasi... Jälle tuli kuidagi kurbus peale... Kuigi mina võin küll täna julgesti öelda, et kõigele vaatamata ei ole mul ega mu elu - olul häda midagi. Aga see olen ainult mina. Kui palju on neid, kes vajavad võimalusi koheselt, et elada julgesti ja väärikalt, vajavad julgustust esmalt... Äh, just oli uudis, et  virinad ja negatiivsus üleüldse soodustavad depressiooni. Minu meelest, toodetakse ise depressiooni juurde. Pealt näha on ju kõik kõige paremast korras. Mõeldakse aina parematele toetustele ja teenustele, kuid... Midagi olulist jääb märkamata. See on minu arvamus.
 

neljapäev, august 30, 2018

Uue näoga blogi!!!

Võib olla mõni mu blogi lugeja on juba tähelepanud, et mõni lehekene lisandunud ja ehk on avastanud mõndagi huvitavat. Huvitavat ja põnevat, mida ei ole ma nimme kohe netti üles... Usun, et on õige moment mõningaid tehtud asju avalikustada mõeldes 5. septembrile.                      

Eks leidke ise  üles, mis on huvitav ja põnev teie jaoks! 
Järsku ei olegi mul midagi erilist - mulle iseendale tundub  sedamoodi. Kõik on minu jaoks ju tavaline, sest olen ju päevast päeva selle elu sees... Ja samas püüan iga päev miskit erilist teha ja öelda. Siis ei hakka mul endal rutiin, mida ma tegelikult ei salli üldse.  

Loodan, et mu blogi muutub kodulehe sarnaseks. Blogi ehk eesti keeles igapäeva päevik jääb kindlasti olulisemaks leheks siin.
Loodan.
Usun.

Aitäh südamest Martinile Visandiveskist  http://visandiveski.ee/  , kes on aitanud  mind blogi - kodulehte tehniliselt kujundada ja kellega on jätkuvalt hästi hea koostöö! 😍 
Tunnistan, et arvutit oskan nii palju kui palju mul igapäevaliselt vaja läheb. Muid arvuti oskusi ei ole ma ära õppinud ja ei õpi ka. Mind lihtsalt ei huvita!!! Sorry, see on lihtsalt nii. Olen ehk rumal!? Arvan siiski, et kõik ei saagi kõikest väga head olla... Siis läheks ka jamaks, kui kõik oleks kõikest ühtemoodi head. 

Veel südamest aitäh Margusele   http://www.interneti-turundus.org  , kes on toetanud juba poolteist aastat minu nimelist domeeni ja kes soovitas ammu blogi põhjale teha koduleht ehk lisada alalehti. 😍

Mul läks lihtsalt natu aega selle ettevõtmisega. Mõtlesin päris kaua, kes võiks aidata ja nii edasi. Vahel proovisin isegi miskit teha - noo ei saanud hakkama....  Ja siis tuli ups - palun Martinit veidi. Martin oligi jälle  koheselt nõus. Ta on alati nõus, kui mul millegi kujundamises abi vaja. 

See on nii minulik - algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Ikka teen suure ringi, et jõuda siht kohta!!!

 Kindlasti saab olema veel alalehti. Koduleht nagu kodugi ei saa iialgi valmis...

"Ühine värvirõõm" Haapsalus

 
"´Ühine värvirõõm"

Haapsalu sotsiaalmajas
13. septembril kell 13.00

Haapsalus, Kastani 7

 Ühisnäitus 
Tiia Järvpõld ja Liia Lumilaid

Lauluüllatus Maarja Kaplinskilt


Lõpuks saame jälle Liiaga Haapsalus kokku ning jätame seekord oma pildid seintele. Keegi ei keela ka. Kunagi ammu, kui olime veel tüdrukud, algas just Haapsalu linnas me ühine värvirõõm... Haiglas aga ei tahetud seintele värvilisi pilte... Keelati lausa. Me ei jätnud jonni. Joonistasime aina ja kleebisime käepäraste vahenditega pilte seintele. Meil oli lõbus ja rõõm. Nii algas meil kunsti loomine, mis kestab siiani  väga erinevalt, kuid siiski kuidagi ühiselt - ikka mina jala abil ja Liia käe abil.

esmaspäev, august 27, 2018

27. august - on (olnud) hea...



Minu lilled mu esimeselt näituselt Lille Majas 9 aastat tagasi.

Jumalast tänulik  võin olla täna Ragnarile, kes ütles ühel juuli keskööl ujumisel Emajões siinsamas Kaagveres 2009, et teeme sinu näituse  - mis kostad... Helenale, kes toetas silmapilkselt Ragnarit. Esimese näituse isikliku abistajat Margotit.
Nende kaasabil hakkas minul näituste karussell tiirlema.


Täna andsin intervjuu ajakirjanikule Siljale. Minu kunstniku mõtetest ja elu - olust võite usutavasti lugeda järgmine kolmapäev, 5. septembril "Naistelehest". 


Väike Silver proovis tulevast ajakirjaniku ametit, kui ajakirjanikutädi Silja oli ära läinud. Võttis märkmepaberi ja pastaka ja tuli minuga rääkima, kirjutas kõik üles. 😁







Ratastoolid on nüüd selleks aastaks loodetavasti korras. "Ülevaatusel" käinud. Toa ratastooliga oli pisi probleem - pisut valed suured kummid olid pandud. Kohe andis tunda. Uskumatu, kuid tõsi.  Liikumine oli kohmakas, tool oli kõrgem - voodist ja kirjutamise asendist... Mind häiris mõni sendimeeter... Oleksin ehk pika peale harjunud, kuid ma ei viitsinud... Mul niigi muud teha ja elu kuidagi kiire... Õnneks täna vahetati kummid õigemate kummide vastu - nüüd jälle minu vana mugav ratastoool. Mina poleks arvanud, et kummidestki võib sõltuda ratastooli mugavust. Jälle kogemus.

Täna oli kümneid häid pisiasju 😉💓

laupäev, august 25, 2018

Muinastulede öö...



... kodus


Plaanisime küll Hanna ja väikese Silveriga, et lähme Melliste muinastulede ööle. Vihma kallas...

Tundsime end siis kodus mõnusasti.
 Meenus, et mul on riiulil imeilus küünal, mille sain Lihulas näituse avamiselt Gerstilt.

Panime täna esimest korda selle küünla põlema. 

Ma usun, et tänane õhtu oli pisut erilisem, et seda küünalt põletada...

See küünlavalgus on tõesti imeline 😊💓

Sai mõeldud vanavanematele, koju tulijatele, salaunistustele... Meenus Lihula näituski... Gersti, kellega kohtusime juhuslikult jaanuari õhtul Virtsus ja kes tundes autoaknas mind ära, ütles, et on jälginud mind aastaid...


Jah, saab facebookita jälgida ja kohtuda...
On saadud ennem.
Saab ka tulevikkuski...

Olla oma inimestele veelgi lähedamal, kui ekraani taga...
Hoida   kalleid südames...

neljapäev, august 23, 2018

Nii lahe - 5. september minu/meie VDMFK päev ülemaailma

Minagi valmistun 5. septembriks, mil on suu ja jalaga maalivate kunstnikke päev. VDMFK päev.  Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmse Ühingu päev.
 Alles praegu jõuab kohale mulle, et see on minu päev ka 😉   
Uskuge, see on uskumatult lahe tunne. 😊
Mul endal saab olla 1. septembril olla VDMFK-s 11 aastat. 
27. august saab esimesest näitusest 9 aastat. 
Ja kuidagi tasakesi ja linnulennult ja uskumatult olen saanud kunstnikuks. Eesti teadakse mind pisut rohkem. Ülemaailma teadakse mind pisut vähem. Veel. 
VDMFK asutajaliige Erich Stegmann on jätnud tõesti ülimalt super jälje meile.  Tõesti luua selline organisatsioon nagu on Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmne Ühing oli ikka üks geniaalsemaid ideid, mis olla võis.  
Kuid ma ei sooviks täna rohkem sellest päevast kirjutada. Jäägu üllatusi ehk ka 5. septembriks. Kuigi mina sõidan just 5. septembril Haapsallu näitust tegema. 

Siiski üks väike üllatus veel. Mulle iseendale on ka üllatus. 😋😊 Kui mõelda nii, et unistan ükskord teha selline näitus, et iga maali juures on luuletus. Kuna täna öösel pool magades luuletasin - kujutage ette, ka magades on võimalik luuletada ning veel sedasi, et hommikul on meeleski. Ausalt, mul ei ole voodiserva all paberit - pliiatsit, ammugi arvutit. Telefoni ma ei viitsi aga kirjutada... Öösel, eriti voodis olles peab ennekõige siiski magama. 

Sinu sammude varjus
Sinu hääle kajas       
Sinu olemises           
Sinu tulemises         
Sinu minemises       
Kannatan               
Kallituste igatsust   

Nüüd tean, millise maali alla mul need read saavad!!!

Jess, ehtede pood ja müüja

Käisin üle mitme aasta Sepa turul.

Leidsin ehtede poe. Sellised poed vahel tõmbavad uksest sisse. Tihti ei osta ma midagi.Täna uurisin kõrvarõngaid. Oli vaja.Või noh soovisin nagu uue kleidi sobivaid rõngaid. Müüja oli abivalmis. Näitas mitmeid. Nagu olen vahel, olin pritsakas - ei olnud üks ega teine need õiged. Lõpuks nägin neid õigeid. Ja kujutage ette, mis siis juhtus, pärast maksmist😉 Müüja pani ise kõrvarõngad mulle kõrva. Minu meelest on see ülimalt tore ja super tase! Ta suhtles minuga ja sai minust hästi aru.
Kõrvas uued kõrvarõngad.
Esimene kleidi proovimine. Kodus. Tundsin end paksuna😋Seda juhtub harvemast harvem. Kuid 
lukk ei läinud hästi kinni... Poes tavaliselt ei proovi riideid. Proovikabiini tavaliselt ei mahu kaks inimest + ratastool. Olen harjunud silma järgi riideid ostma.
Nii hea on mõnikord iseendale miskit lubada!!!


esmaspäev, august 20, 2018

Minu soov

Minu soov on, et kümne ja saja ... aasta pärastki on Eesti inimestel alles   PÄRIS tunded ja emotsioonid ning PÄRIS üksteiste hoidmised ja märkamised 😍

Mul on vahetevahel hirm, et kogu elu läheb üle nutitelefonidesse ja facebooki... Paneme naeratavaid nägusid postituste meeldivuse alla facebook´s, kuid kas varsti oskame ise südamest naeratada... Olen kuulnud, kui laps, kes on päevast päeva on nutikas, küsib: "Mis lillelõhn on, et õue minna?" Tema näevat telefonis lilli alati, kui vaid soovib st milleks veel õue minna...
Tuleb kõhe tunne ju... Ehk on see kõhe tunne ainult minus...

Mina ei sooviks, kui mingi robot hakkaks minu eest kõndima või tehes  ühe klõpsu, et siis oleks mul nagu kõht täis, sest nägin söögipilte, kui saaksin inimestega suhelda vaid läbi helendava ekraani... Muidugi tehnoloogiliselt oleks see super saavutus, kuid usun millegipärast, et minust ei jääks midagi alles üsna varsti... Masinate võim ja vaim...

Aasta tagasi oli ilus ilm. Selle pildi tegime Hannaga täpselt aasta tagasi hommikul kella 8 paiku Olustvere Lossi tagaaias.
Eestimaal on väga ilusaid hommikuid ja super kenasid inimesi. Kui minna ja olla päriselt Eestimaal  ning kohtuda inimestega ikka ja jälle päriselt 😉


Kui palju...

... maksab armastus  ja igatsus... Üleüldse...
Kas maksab naeratuse... Kallistused... Parimad sõnad... Südames salajased head mõtted... Miljon raha... Või mis mõõdupuuga mõõda...
 Või tuleb mõistmine siis, kui ei olda enam kellegi kõrval ... 

On üldse odavat või kallist armastust...

Mul oli jälle päev, kui tundsin, et ma pole osanud elu sees armastada...
Nüüd küsite jälle, mis juhtus... Midagi ebatavalist pole juhtunud või teiselt poolt, minul juhtub alati midagi.
Usun, et minu armastust on olnud ja on edaspidigi täpselt selline nagu on. Igaüks mõistab ja võtab seda täpselt nii nagu ta ise tahab ja igaatseb. Nii lihtne see  ongi.

pühapäev, august 19, 2018

100 minutid laulmist ja tuli meelde...

... 10 aasta eest olin  Tallinnas Lauluväljakul Öölaulupeol "Märkamisaeg". Mul oli siis super hea isiklik abistaja Sandra ja ta vahva sõber. Ja minu kõrval oli armas Karel...  Siiani on selgesti emotsioonid meeles. Praegu üksi lauldes teleri ees tulid olnud tunded eriti selgelt meelde... Pisarad veeresid mööda põski...    Alles nüüd saan aru, kui õnnelik ja tänulik võin olla, et mul on olnud selliseid öid nagu siis Lauluväljakul ning et mul on olnud nii oma inimesi, kelledega hingasime ühes taktis. 😊💓 Karelgi kinkis ilusaid hetki tol ööl... "Koidu" ajal hoidsime kättest kinni ja laulsime  ja pisarad ja naeratused... Sellist hetke ei saa enam selliselt tulla enam iialgi... Võib - olla kunagi tulebki sellelaadne hetk ja öö, kuid siis on minuga juba teised kallid inimesed...

Otsisin ja leidsin üles, mida kirjutasin siis blogisse http://www.tiiajarvpold.ee/2008/08/see.html 
Jahmatasin, et olen nii vähe sellest ööst kirjutanud...  Ma arvan, et ei saanud teha ühtegi pildi. 10 aastat tagasi polnud veel hullumeelset pildistamist... Ehk on paremgi. Mälus on pildikesi alles, tarviseb vaid tagasi mõelda...

Praegu telekas vaadates Lauluväljaku möllu - ei ole see, mis oleks olla kohapeal.  Huvitav, kas tänagi on seal märkamine ja ühtesulamine nagu siis... Loomulikult iga kord on isemoodi, kuid siiski... Ja mina isegi ei tea, kellega oleksin soovinud täna seal olla...

Peaks vist rõõmustama Eesti peo...
Aga ma olen kuidagi kurb...

laupäev, august 18, 2018

Veel tänase toreda päeva lõpuks

Liidusin üheslaulmisega "Laulu võim"  https://www.ev100.ee/et/yheslaulmine . Olen homme õhtul niikuinii üksi kodus , seega võin ja saan kõvasti ja valesti kaasa laulda ühiselt. Tegelikult ma pean viisi - nii uskumatu kui see ka ei tundu. Enamus laulude sõnu on mul peas. Nii siis läheb laulmiseks!

Täna pidi olema ühe uue tüdruku isikliku abistaja proovipäev.  Töövestluses nädala alguses tundus ta asjalik ja arukas noor neiu. Keda ma aga täna proovipäeval ei näinud, oli tema. Ja praeguse hetkeni ei ole tüdruk mulle mitte midagi öelnud.
Kallid noored ja pisut vanemadki tööotsijad, palun taaskord, kui töö teile ei sobi või mis iganes, öelge tööandjale vähemasti üksainus sõna - ei ja minge oma teed. See jätaks teist endist parema mulje. Tänane Mari - Liis oli mitmes isiklik abistaja kandidaat, kes lihtsalt kaotsi läks. Järelikult polnud eriti minu inimene. Ja olen juba harjunud ainult ühe telefonikõnega ja sõnumiga taga ajama - kui ei vasta, siis see ongi.

Kindlasti leian õigel momendil õige oma isikliku abistaja.
Praegu hätta ma päris ei jää. Igatahes minu elu jätkub. Mul on Hanna ja Viive lisa käed ja jalad, ka Viktoria.

Olen tähelepanud, et isilike abistajate kandidaatide lause, et aitamine ja abistamine on nende elu küsimus - ei tõota head töötajaks saamisele. Lause varieerub,  kuid põhimõte jääb samaks. Selle lause ütlejad ei jää mu juurde tööle. Jäävadki kadunuks. 
Aitamine ja abistamine on tegelikult tavaline päevast päeva väga paljudel hetkedel. Me ei mõtle sellele sageli. Aitamine on ka lihtsalt üksteise kõrval olemine. Armastamine on ka aitamine.
Abistamine ja aitamine isikliku abistaja töös on küll oluline, kuid siiski tähtsam on muu. See muu on see, mida saame - tajume - tunneme  isikliku abistajaga üheskoos. Kui suudame teineteisele midagi anda... 

Viimasel ajal olen hästi tihti mõelnud armastusele... Nagu see oleks mu puhul midagi enneolematu. Oh ei! Üks hetk mõistsin, et minuga on seni kõik korras, kuni suudan veel armastada pisiasjugi ja seega uskuda armastusesse. Sest armastus on pärl iseenda sees ja ümber. Pärl peaks särama...

Tunniajaline mõtteline retk...

 ... Aafrikasse.   Kristjan, meie MTÜ külaline,  rääkis oma kogemusi ja olnud hetki vabatahtlikuna Aafrikas.Jututund oli elav ja kohati lõbuski.

Leidsime koha istuda minu maja ees. Hoidsime aega kokku. Kristjan näppas kohtumisaja meiega oma tööajast ja me soovisime kuulda võimalikult palju .

 Tänane kuum ilm ning üldse selle suvi on olnud Aafrika ilmaga sarnane. Pidevalt + 30, jahedamad ilmad +24. Kõige külmem oli öö sealse talveöö +5.

Üheskoos mõtlesime, et meil Eestis on igati normaalne ja hea elu. Kui tahame seda näha. Kuigi jah, alati võiks ju parem olla... Minu jaoks oli ja on mõistuse vastane, et päevast päeva sureb igas külas väikelaps ja see olevat neile tavaline. Koolielu on kaootiline. Ei mingit kindlat, ei konkreetseid päevi ega kellaaegu. Keegi ei teadnud kord isegi seda, kellel on kooli võti ja kas lapsi tulebki sel päeval kooli. Eesti lapsed enamus rõõmustaksid selle üle, kuid millegipärast väga paljudel hakkaks igav. See on minu arvamus. Sest arvan siiski, et eesti laps on harjunud õppima.
Aga teemasid jutuks oli veel ja veel. Kristjan oli nõus veel meiega kohtuma, kuid siis soovib piltegi näidata.
 Joonistasin Kristjanile tänuks kohtumise eest. 

On veidi kurb, et kuulajaid oli vähe. Paar inimest aga ei saanud tulla. Huvi oli küll.

See oligi me MTÜ 12. sünnipäev.


reede, august 17, 2018

Eilne avastus

Eile avastasin lihtsa tõe 😋😊

Kui on probleeme, milledega võidu joosta ja mida püüda laheneda - järelikult elan veel.😁 Argiprobleemid panevad rohkem tegutsema ja mõtlema.

Seega kordan taas, mured ja jamad ja probleemid, mis iganes negatiivset võivad olla lõppkokkuvõttes väga head. Kui mitte neisse kuidagi kinni jääda ja lihtsalt peast hoida ja appi karjuda hääletult... Kõik halb saab kord ikka heaks.
Mina usun nii.

Eilne päev lõppes kogunisti hästi mõnusasti duši all enne magama minemist. Pesus käimine enne magama minemist meeldib kõige rohkem. Aga seda mõnu saan viimasel ajal lubada endale suht harva. Nii hilja õhtuti ei ole tihti mul abi võtta eriti kuskilt...
Aga see pisiasi - õhtune dušš - muudab alati päeva mul rõõmsamaks ja  paremaks. Ka kõige hullema päeva.


Käisin vallaski. Kastre valla Poka teenuskeskuses.
Pruun uks pildil mu selja taga  oli Mäksa vallavalitsuse uks. Veel enne valdade aegu oli kolhoosi kontori uks. Muide, umbes 45 aastat tagasi sain just selles majas proovida ka esimesi kordi trükimasinat ja mängida sekretäri. 😉
Aastaid olen küsinud ja rääkinud kaldteed. On kolm astet. Siiani ei ole kaldteed.
Nüüd vabandasid uued valla sotsiaaltöö spetsialistid, et kaldteid ei ole ... Et dokumendid võin saada kellegiga... Kõige mugavam ju.
Kuid mina isiklikult tahan ja soovin ise oma asju ajada. Ja üksnes ligipääsu ehk kaldteede puudumise tõttu  vallamajades sellest loobuda - andke andeks, see ei lähe kohe mitte.
Egas midagi tuleb taas aina rääkida ja rääkida ja rääkida ning pöörduda ka vallavalirtsusesse jälle. Tõsi, Kastre vallavalitsusele ei ole mina seda veel rääkinud. Jõuan. Varsti kohe.
Arvan sedagi, et kaldtee pärast ei peaks kohe ehitama uusi maju 😊 Sest väga vanades majades on oma ajaloo hõng, mida tuleks ikka alles hoida ja mäletada ning neidki saab ka uuemaks kohandada.

kolmapäev, august 15, 2018

Minu/meie apelsinipuud olid...

Otsisin pildi illustreerimiseks facebooki üritust... Leidsin armsa apelsinipuude pildi.
Apelsinipuud lepatriinudega kinkis Piret meie mtü-le 1. sünnipäeval. Siis oli mtü nimi LEEPÜ. Nimi nimeks, sellel ei tahaks hetkel pikemalt peatuda, miks sai nimi vahetatud. TM Loovus on päris õige nimi me mtü-le 😉😊

Apelsinipuud kasvasid mul mõni 5...6 aastat kindlasid.Sain neid ümberistutatudki.  Läksid ükshaaval rivist välja, aega mööda. Viimane puu oli juba üle 60 cm pikk ning täitsa puu moodi, kui järsku üle öö kuivas...

Aga see pilt tõi taas olnud rõõmu südamesse 😊💔

teisipäev, august 14, 2018

Tulge toredale sünnipäeva - üritusele ja kohtumisele

18.augustil kell 14.00 Kaagveres
tähistame MTÜ TM Loovuse 12 sünnipäeva
ürituse - kohtumisega

“VABATAHTLIKUNA AAFRIKAS”

Külas on Kristjan Pettai, kes on käinud vabatahtlikuna Aafrikas.

Hea kuuma ilmaga oleme õues - koha leiame üllatusena ja sujuvalt üheskoos.
Halva ilma korral istume ümaralaua taga  Kaagveres majas 8 korteris 12. 

Palume kaasa võtta oma lemmiknäks.

Buss väljub Tartu bussijaamast Kaagverre kell 13.00 

Lisa info minult 5529317 ja/või Maarjalt 58403774, e-kirjadega tmloovus@gmail.com

esmaspäev, august 13, 2018

Kaagvere ei olegi maailma otsas...

... nagu vahetevahel arvatakse. See on päris paljudele hea põhjus, miks mitte jõuda Tallinnast külla mulle. See põhjusega vabandus ajab viimasel ajal mind itsitama. 😂 Minu Kaagvere on täpselt nii maailma otsas nagu iga teine koht, kuhu võiksin mina külla minna.

Täna käisid mul külas Aave ja Hanna. Seda Hannat nägin mina esimest korda. Hästi vahva ja asjalik neiu. Ta julges mu ratastooli lükkada ning tegi osavalt nagu oleks ammu ilma seda teinud. Ja praktiliselt kohe sai  minust aru suurepäraselt 😊
Käisime küla peal jalutamas. Näitasin külalistele Kaagvere vaatamisväärtusi. 😋
Olid vahva hommikupoolik pärastlõunani.

Huvitav, mu elamises on mingi kala ja jama. Iga paari päeva tagant jahmatab mingi tehnika - täna hakkas mikrokas tossu ajama kummaliselt. Õnneks oli juures ka Leho. Midagi kahtlast nagu peale tossu ei pannud tähele mikrokas.
Mul on täpselt selline tunne nagu oleks siin paha kratt, kes tahab panna mind proovile. Arvan, et paha kratt on valinud kõva pähkli minu näol. Ma ei kavatse heaga kuidagi alla anda. Ja ma ei tea ka, millele peaksin alla andma... Olen aru saanud, et  olen väsinud halba asju vihkamast. Iga halb hetk ja halb asi õpetab mind kuidagi. Negatiivne hoiak rikub aind närve... Oma närve aga pean hoidma. Seega olen õppinud halvades asjades positiivsust.



Kass Bongo naabrinaise Viktoria süles. Bongo on vägagi hea tervise juures.

Vaadake youtube´s 5. augusti Salemi kiriku jumalateenistuse videot

Minu etteaste on näha 21. 15 minutil.

Link on nähtav vaid youtube´s

laupäev, august 11, 2018

AHAA, leidsin enda teisiku või / ja kaisulinnu ehk siis 2 tibu üleeile 😉🙂 Oleme ju sarnased 😋


Olen jälle arvutiga. Õnneks oli juhtme viga vaid...

neljapäev, august 09, 2018

Peaaegu minu päev

Täna on kõigele vaatamata minu päev. Päev nagu neid iga inimese elus peab olema. Kõike olen jõudnud teha - olla, möllata, jne.

Esiteks ütlen kohe, et olen paar päeva ilma arvutita, sest läpakas otsustas egot näidata. Eile õhtul lihtsalt ei püsinud enam töörežiimis. Täna läks Hannese juurde "tervisekontrolli" :) Loodan väga, et pea pikalt arvutita olema, sest see oleks minu jaoks katastroof, ja päevapealt uut muretseda ka ei saa.

Täna olen linnas, jään üle pika aja ööseks linna, sellepärast saan hetkel Maarja arvutis blogida.

Teiseks - sain teada oma diagnoosi, mis ei olegi NIII hirmuäratav 😀 Ma ainult hakkan VANANEMA 😀 Noh, ma arvan, et see füüsiline vananemine polegi nii hirmus, kui hing on noor. Ellu jään ma niikuinii - niikaua kui  jaksan, niikaua ka liigun. Täna käisin perearstil, oli ühte tõendit vaja, ja näitasin siis ka vasakut jalga, mis on nüüdseks enam-vähem vormis, kuigi üle nädala oli ikka päris paistes. Aga aitas mind rahvameditsiin - kompress külmast kapsalehest. Paar päeva ei lubatud mul midagi teha - see oli sõbra käsk, ja ma tundsin ennast, nagu beibe - KUI ma ikka tean, mis tunne on beibe olla. Elame veel, ja ega elu elamata ei jää - mul on veel nii palju plaane ja unistusi 😀

Ja veel kohtasin täna paljusid häid minu inimesi - kui tahad kedagi näha, siis mine Kvartalisse, ja järsku on su ümber järjekord, ja kõik hõikavad: "Tere Tiia !" Jõudsin ka kohvikus käia.

Sellist toredat päeva pole mul tegelikult ammu olnud, olen jamadest pisut väsinud, aga samas ka hästi välja puhanud.




kolmapäev, august 08, 2018

Vajan isiklikku abistajat

Vajan isiklikku abistajat. Mu rõõm on, kui leiad mind ja isikliku abistaja töö võimalikult kiiresti 😉
Minu leidmiseks ehk isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled kohusetundlik, usaldusväärne,
rõõmsameelne, rahumeelne, tolerantne, julge ja keskmise füüsilise jõuga. Ja kui tunned, et soovid uusi väljakutseid ja kogemusi omaenda ellugi abistades füüsiliselt mind ning unistad veidi rahagi juurde,  siis oled õige inimene.


Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu läheni. Suvel  veel aitad rohkem mul reisida ja puhkust naudida.  St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana füüsiliselt abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus! Või oled minu vari!  

Väljaõpe minult töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga.  
Olen   tööandjana väga paindlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. 

Töö sobib eriti noortele inimestele, üliõpilastele või lisatööks.

Minu leidmise korral võta julgesti kontakti minuga: tiia.jarvpold@gmail.com  ja/või 5529317 (vastan ka sõnumile).  Ole hea kirjuta, palun, miks pean Sind valima enda isiklikuks abistajaks s o motivatsioonikiri paari lausegagi!


































 Tööle ootan vähemasti septembrist, kuid mida varem, seda parem. Olen tänulik ja õnnelik, kui saad mind kuus 50 tundigi, rohkem tunde on veel parem.


Aitäh

teisipäev, august 07, 2018

Ilusas ja soojas vestlusringis...

 ... pärast jumalateenistust Salemi kirikus pühapäeval. Teenistusel ütlesin ka paar sõna.
 
Mul selline tunne, et selles sõbralikkus jutuajamises ehk tulid mõned mu unistused natuke lähemale... Võib - olla saab lähiajal üks mu maal  rahvusvahelisele näitusele, mille sihteesmärk on tähelepanu füüsiliste puuetega inimestele. Tuli välja, et USA-ski olevat ka probleemid nagu meil Eestis. Ja läbi kunsti on hea rääkida inimestele, et puudega inimesed on ka inimesed. Eesti keeles võiks öelda ühe sõnaga näituse teemaks - elujulgus.
Eelmine näitus oli Depressioonist. Seda näitust nägin ma ise ka kevadel.

Uskumatu, küsi paar kuud tagasi, kas soovite mu näitust ning  - ups, saa uusi väljakutseid, millest võib kinni haarada. Kindlasti haaran. Kuigi ma veel ei tea, kas õnnestub või kuidas läheb. Kuid, kui ei haaraks, siis kahetseksin suuresti ja vägagi. 





Need pildid saatis Külli. Lapsena saime koos mängida ja kasvada. Nüüd ta mul juuksur vahetevahel.

Kuna Külli on pühapäevakooli õpetaja ka, siis teeme millalgi lastele midagi üheskoos. Mulle seegi väike väljakutse - ma pole pühapäevakoolis elus käinud. Aga usun, et midagi eriti teistmoodi seal ka ju ei ole - mina räägin ikka oma lugu ja juhendan, kuidas saab jalaga joonistada - maalida...

Pühapäevalgi oli vahva, kui lapsed tulid mind tänama maalide eest. 


pühapäev, august 05, 2018

Vabaduse ingli olemine...

... on mu Südameleekides...
Võib - olla on selline tunne praegusel hilisõhtul kõige õigem. Need kaks mu maali, mis täna said uskumatuid häid sõnu.
Armastuski sai häid sõnu.

 Pärast näituse avamist Salemi kirikus ma nagu ei soovinud kohe koju tulla... Sattusime siis Hannaga ka Pangodi järve äärdegi hästi natukese ajaks. Istusin küll autos - mu ratastool ja Sillu vanker olid pakkitud - aga sellegipärast oli mõnus kaugusesse vaadata... ja lihtsalt olla kuskil olemas...

Mõistsin täna taaskord, kui tähtis ja vajalik on olla olemas ja olemine. Ehk tõesti füüsiliselt ma ei saagi olla päris vaba, aga vaimselt ja hingeliselt saan anda oma olemise rõõmu väga väga paljudele...

Pärast teenistust oli pooleteist  tunnine vestlusring. Sain rääkida Armeerika pastoriga, Läti ja Leedu kunstiinimestega, omaenda lapsepõlvesõbranna Külliga. Vestlust juhtis teine Külli. Mina ei mäleta nii rahvusvahelist seltskonda oma näituste ajaloos. Vahva ja asjalik.

Maarja laulis ühe laulu.

Avamisest ei ole mul hetkel kahjuks ühtki pildi. Tehti küll hästi palju pilte. Ja nagu aru sain pannakse varsti youtube´i jumalateenistusest video. Sealgi peaks saama mind näha. Meie Hannaga ei saanud oma telefoniga ültki teha...

Aitäh Hannale ja paljudele teistele, et olite täna ja olete olemas 🙂 Nendeta ei saaks ma pooltki nii tänulik olla tänase eest kui olen


Esimesi hetki kolmapäevast Salemis, kui hakkasime näitust ülespanema.

reede, august 03, 2018

Tänane leitud pärl

Kuidas Sind võluda?
-Lihtsalt.
Tingimusteta armastusega.
Kuidas Sind armastada?
- Lihtsalt.
Piiritu vabadusega.
 

(Elina Naan)


neljapäev, august 02, 2018

Üllatused tulevad siis, kui ei ootagi enam neid...

Kristel üllatas külla tulekuga. 
Alles eile õhtul tegelikult nutsin peatäie - kopp lõi kõikest ette. Ei jaksanud enam naeratada, tundsin, et olen kuramuse üksi ja nii edasi. Vahel võib ju endki haletseda... Seda enam, kui teada on, et tõelisi sõpru ei ole lähedal - andeks, mu jaoks pole näoraamat ehk facebook tõeline lähedus...
Ja siis hommikul Kristel...  
Õhtu oli ilus. Kuidagi sattusime õuegi. Kristel küll proovis esmakordselt proovis trepist käia ratastooliga, ta tütar julgestas ees. Üles tõmmada ei jõudnud. Poolel trepil võttis ta mind sülle ja tuppa me saime. Eks igal inimesel omad nõrkused ja tugevused, millega ma pean mina arvestama. Mulle sobib kõik, peaasi aitajal/abistajal hea ja mugavam on.
Nii käisimegi jõe ääres. Külalised ujusid ka. Mina oma jala pärast ei julgend päris vette minna... Kristel meelitas küll. 
Taheti näha ka mu aiamaad. Aiamaal leidsime kaks kuivanud väga küpsenud maasikad. Esimesed maasikad üleüldse oma aiamaad - jess. Jagasime kaks kolmega. 
Veel avastasime, et päevalilledki olid päikesele selja keeranud...
Aitäh Kristel nii imevahva õhtu ees.




Mu aiamaale viiv rada ja Pireti päevalilled...

Käisin- nüüd juba eile - Salemi kirikus näitust ülespanemist. Sai jälle väga omamoodi ilus näitus. Salemi kiriku poolt aitasid maale panna Külli ja Diana. Veel olid mul abiks Viive ja Hanna väikese Silveriga.

Aitäh.

Usun, et tulemus saab olema kena ja minulik. Kuigi ausalt alguses jahmatasin üle pika aja, kuidas kartlikult suheldi minuga... EI ütle miskit halba. Saan aru, et taheti parimat. Panin tähele, kui hästi minust aru saati, aga lihtsalt ei saadud aru, et saati tegelikult aru. Nii on  kergem ja lihtsam arusaamisi puudega inimestest mitte muuta või miskit sellist...
Arvan , et juba tänane kogemus oli miskit uut. Kõikidele.
Minulegi.
Kui mõni maal ei ole ikka seal, kus vaja, siis julgen end kehtestada. Ikka vahel meenuvad Oti sõnad Hiiumaalt, et hea õige kunstnik tunnetab oma maale näituse kujundamisel ise. Ott toonitas, et olen väga hea tunnetaja - ta kiitis selle eest mind, kui head kunstniku. Täna meenusid need sõnad jälle.
Ja minu värv on roosa. Kõik, kes vähegi tunnevad mind või on minu kohta natuke uurinud,   teavad mulle meeldib roosa. Ma ei saa aru, miks peaksid  maalide sildid ilmtingimata valge - must tooni olema - jumalas igav. Usun, kui värvid on siia maailma loodud, siis tuleb värve oskuslikult ja  julgelt kasutada vahetevahel.   Mitte olla hallimass. Ja sügavuti mõelda, siis iga värv on isiku eripära jne. Minuga oleks hullu lahti, kui ühel hetkel mulle ei meeldiks enam absoluutselt roosa.
Millalgi tahaks sildid erivärve ja isemoodi, nagu maalid paljude julgede värvidega. Peab leidma õige  näitusekoha, igale poole nii kirju ka ei sobi. Tasakaal ka värvidega peab olema ja jääma.

  Siiski oli tore näituse ülespanek.
Rahule jäime käime kõik. 
Mis mina tahtsin, selle saavutasin.

Lähen määrin veel vasakut jalga. Põlv ja säär on veidi parem, nüüd jalalaba. Tootsi ishias mul nagu.
Kui homme parem ei ole, lähen perearstile.  

Varsti voodi. Ehk tuleb uni.
Muresid ja jamasid on olnud liigagi palju...

kolmapäev, august 01, 2018

Jänksi haual.
Mamma Murkaga tegid haua sinna, kuhu on minulgi hea minna. Murka kaevas käppadega ja ajas mulda Jänksi karbile peale... 
Isegi hauakivi on ... Jänksi nimega...
Lilledki...

Armas, väga armas...

Tuba tühi...
Hommikul  nõudis Bongo Jänksi... Mõlemad kassid on kuidagi tasased... Vaatavad tühja puuri kohta...

Arvame, et Jänks sai kuumarabanduse.. Kuigi eilse õhtuni oli Jänks elurõõmus...

Meie JÄNKSI ei ole enam

Jänks suri väga ootamatult täna õhtul. Umbes poolteist tundi tagasi... Mina ja kassid jooksime puuri juurde,  kui hakkas imelikud hääled ja hüppamine... Paari minutiga oligi kõik.. Bongo tahtis veel käpaga teha pai...
Vaatas veel mulle otsa, nagu tahaks naeratada...
Ta suhtles väga hästi... Oli tark...

Meie pereliige oli meiega 11 kuud ja 1 päev... See pilt on esimestel minutidel, kui tuli.





Aitäh, et olid olemas ja lubasid meil sind armastada.