Täna on kõigele vaatamata minu päev. Päev nagu neid iga inimese elus peab olema. Kõike olen jõudnud teha - olla, möllata, jne.
Esiteks ütlen kohe, et olen paar päeva ilma arvutita, sest läpakas otsustas egot näidata. Eile õhtul lihtsalt ei püsinud enam töörežiimis. Täna läks Hannese juurde "tervisekontrolli" :) Loodan väga, et pea pikalt arvutita olema, sest see oleks minu jaoks katastroof, ja päevapealt uut muretseda ka ei saa.
Täna olen linnas, jään üle pika aja ööseks linna, sellepärast saan hetkel Maarja arvutis blogida.
Teiseks - sain teada oma diagnoosi, mis ei olegi NIII hirmuäratav 😀 Ma ainult hakkan VANANEMA 😀 Noh, ma arvan, et see füüsiline vananemine polegi nii hirmus, kui hing on noor. Ellu jään ma niikuinii - niikaua kui jaksan, niikaua ka liigun. Täna käisin perearstil, oli ühte tõendit vaja, ja näitasin siis ka vasakut jalga, mis on nüüdseks enam-vähem vormis, kuigi üle nädala oli ikka päris paistes. Aga aitas mind rahvameditsiin - kompress külmast kapsalehest. Paar päeva ei lubatud mul midagi teha - see oli sõbra käsk, ja ma tundsin ennast, nagu beibe - KUI ma ikka tean, mis tunne on beibe olla. Elame veel, ja ega elu elamata ei jää - mul on veel nii palju plaane ja unistusi 😀
Ja veel kohtasin täna paljusid häid minu inimesi - kui tahad kedagi näha, siis mine Kvartalisse, ja järsku on su ümber järjekord, ja kõik hõikavad: "Tere Tiia !" Jõudsin ka kohvikus käia.
Sellist toredat päeva pole mul tegelikult ammu olnud, olen jamadest pisut väsinud, aga samas ka hästi välja puhanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar