reede, detsember 28, 2018

Rääkimata lood...

Astrid Lindgreni rääkimata lugu...
See on film, mida tahtsin minna nii väga vaatama kinno... Ei õnnestunud...
Nüüd, täna õhtul istusin teleri ees.
Põrandal kommikorv.
Ja kommipaberide hunnik.
Suus "Tõmmu" kommide maitse.
Pisarad põskedel...
Vaatasin filmi.

Lapsepõlve lemmiktegelased said rohkem mõistetud ja uued tähendused...
Mäletan ka, et lapsena  mõtlesin, kuidas sai kirjanik välja mõelda raamatuid... ning kuidas kujutas suur inimene lapsi ... Mu vanaema luges Lindgreni raamatuid ette. Minu lemmikraamat oli "Bullerby lapsed" , see meeldis kõige rohkem. Lugesime mitu korda. Oli aeg, kus raamat oli mul peas.

Oli (ja on) väga väga hea õnnelikku lõpuga lugu.

Kui vähe mõtleme, millised rääkimata lood tegelikult heade lugude taga...

See oli Astrid Lindgreni lugu.

Kuid natuke  puudutas minu lugu, millele unistan ja soovin ikka veel õnnelikku lõppu...  Ma ei saa mitte midagi parata, kuid omaenda lugu tuli võrdluseks mulle silma ette...

Soovitati mitme inimese poolt seda filmi vaadata.
Teadsin kohe, kui nägi etv reklaami, et vaatan Lindgreni lugu..

Kommentaare ei ole: