... 28 aastat tagasi.
Sünnitusmajaalnast Toomemäel säras päike. Oli karge ja külm talvepäev...
Praegu, sel ajal, mis praegu just on kella 5 ajal õhtupoolikul ei olnud 28 aastat tagasi mul veel aimugi, et juba kuue - seitsme tunni pärast keskööl sünnib ime... Sooviksin alati öelda, et sündis pisikene ime, kuid tegelikult samas oli see pisikene ime suur ime...
Oli südames ärevus ja ootuste rõõm, hirmgi...
Siis ei osanud mõeldagi, mis saab olema aastate pärast. Tulevik näis kaugel - kaugel... Oli mõte, et laps on kaua aega väikene, suureks kasvamine alles aastate pärast - ta ju ei olnud veel sündinudki...
Ma ei teadnud veel, et emaks olemist tuleb tulevased aastad ikka ja jälle õppida...
Praegu rääkides emmedega, kel on praegu beebid, siis emotsioonides ei olegi midagi muutunud - soovitakse, et lapsega on hästi, mõeldakse, kas võib või ei või nii ja naa teha, kuidas vajab hellust ja armastust...
Küll aga on muutunud väline maailm, mis tekitab minus isegi veidi kõhedustki... 28 aastat tagasi ei olnud näiteks lapsevankreid saada, meil exiga oli tõeline peavalu, kus leida lapsevankrit... Minu soov valida vankri värv jäigi sooviks. Olime õnnelikult, kui saime lõpuks ühe ja ainsa lapsevankri, millele lihtsalt trehvasime, osta mööblipoest... Väikese poe asemel on nüüd ehitatud Kvartal... Ja nüüd on oi millised soovid lapsevankritele, ja missugused võimalused valida lapsevankreid. Alles eile tundsin end nii kuramuse vanana, kes on totaalselt sajandi maha maganud... Ainult et möödas on ainult paar - kolmkümmend aastat... Kui nüüd mõeldakse rohkem rahale, siis me mõtlesime, mis titale üleüldse selga panna... Rahale mõtlesime loomulikult ka, kuid raha ei olnud esmane peavalu...
Veel ei mõelnud väga sellele, et olen väga teistsugune sünnitaja... Jah, meil oli omaette palat. Tänapäeva mõiste järgi peretuba. See oli väga hea ja vajalik. Muid kohandusi polnudki ega ma ei osanud ka erilist tahta. Kõik oli ju olemas ja ligipääsetav. Kui siis, siis ei olnud laia mugavat voodit... Seda tõesti ei olnud.
Minul oli suurim soov lapsega kohtuda... Süües veel õhtul kohupiimakorpi ja juues teed püüdsime mõistada, kes ta ikkagi on - kas tütar või poeg...
Ma ei hakka täna selle üle juurdlema, milline ema olen olnud... Usun, et olen iseendast andnud parima...
Ma võin ju olla tänulik ja õnnelik, et elu on meile selliseid hetked. 💓
On hetki, mis korduvad aastast aastasse, kui tagasi mõeldes, toovad alati õnneliku naeratuse suule. 😉💓
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar