reede, aprill 05, 2019

Kass Paksu hakkas sĂ”itma uute koju 😍 Loodan, et oma uue perega saab ta peagi sĂ”braks, kuigi oma uut perenaist Hannat hammustas autosse jĂ”udes... KĂŒllap oli stressis ja hirmul: tullakse ja toppidakse autosse... - ajab ju tigedaks... 
Toas jooksis minu juurde, et pÀÀsta mind veel...  Raske oli pisarat tagasi hoida. Ehk Paksu oli minule tĂ€nulik nii. 
Minu juures oli hommikust, umbes kolmteist tundi. Ainult. Nunnu oli. Magaski pĂ€eva minu voodis.  Vahelpeal jalutas ringi. SĂ”i. Enne Ă€ra minekut tegi veel hĂ€da... Ta on harjunud Ă”ues kĂ€ima, mina teda Ă”ue ei lasknud... ega ta ei kĂŒsinudki Ă”ue. Õhtul lubas end mul paitada, jalaga. Ta sai viimaks minust aru, et ma ei saa teistviisi paitada. Nurrus. 
Bongo vahel vehkis kÀpaga. Hiilis uurivalt.
PĂ€tu hakkas tatitama - tema oli kĂ”ige vihasem, kuigi hoidis eemale. 

Ongi miski möödunud...
Toredad naabritĂŒdrukud ei jookse hommikuti tĂ€di Miia juurde ratastooliga  mĂ€ngima...  Viktoria oli alati abivalmis ja vahva naabrinaine... Loodan, et neil lĂ€heb uues kodus veelgi paremini, kui siin... 
Millegi lÔpp
on 
millegi algus.
KÔikidele.

Kommentaare ei ole: