laupäev, august 24, 2019

Jälle tavaline igapäevane reisieelne paanika

Nagu ikka - kui pean kuhugi minema, siis hakkab juhtuma igasugu asju ja igasuguseid ebaselgeid olukordi. Nüüdki, enne Stockholmi sõitu, oli see täpselt nii. Praeguseks hetkeks on enamvähem paigas, kellega lähen, nii et minemata mul ei jää. Paraku on veel mõningad väikesed probleemid ja küsimused. Näiteks, kuidas ikkagi kõige otstarbekamalt maalid kohale toimetada - sest praegu pole näha muud transpordivahendit kui oma ratastool, ja kohver maalidega minu süles, või "väike kotike" õlale võtta. Ka nii on käidud, näiteks Kihnus - nii et miks ka mitte Stockholmi minna :) Vaatame, mis saama hakkab. Eks ole põnev kunstnikuelu :) Olen uurinud mitmeid võimalusi. Küll mõni nendest ikka toimima hakkab.

Igatahes laevapiletid on taskus. Juba see on äge. Võimalik, et leian enne laeva väljumist 28.augustil mõne hea autojuhi, kes maalid ilusti-kenasti üle mere transpordib.

Aga enne Rootsi-reisi on homme kavas veel väike sõit Sauele. Seegi on natuke ärev olukord - lubasin seal teha väikese üllatuse.

Mul on tunne, et elan sajaga, aga rahulikult, omas mullis. Ei mäletagi, millal üle mitme aasta mul selline pingeline augusti lõpp oli. Ühelt poolt on see hästi keeruline - kõike õigesti ajastada ja toimima panna, et mul oleks isiklikud abistajad ja teised inimesed õigel ajal olemas. Teisalt on selline möll hästi minulik, see sobib mulle. Olen palju vähem väsinud, kui siis, kui pole midagi teha. Ja täpselt nii ongi. Küll tuleb rahulikum aeg ka, kus hakkan vinguma, et mul pole midagi teha. Aga niikaua las see väike närvikõdi olla, ja omasoodu kulgemine.


Toimeka päeva lõpuks sünnipäeval ja nauditav bussisõit

 Käisin täna Diana sünnal Asian Chef´is. Mõnus õhtu oli toimeka päeva lõpuks. 😊
 Maris soovis minu raamatu autogrammigi.
Sain aru, et nii kaua , kuni jagan oma raamatuid, ei tohi ma üldse mitte sukkpükse jalga panna. Ma ei saa kirjutada korralikult ja ilusti autogrammi. Varbad ju pole vabad pliiatsi hoidmiseks. Tallinnas oli sama halb nali... Seega tuleb pidada meeles, et mitte kanda sukkpükse 😋 Keeruline on ikka  kirjanikuna riietumine!!! Sest kunagi ei tea, kuna tahetakse autogrammi, ometi olen sellega ju arvestanud, et tahetakse 😉 Käekotis on mõni raamat nüüd ikka - igaks juhuks...
 Kohtusin üle pika aja ka Vampsiga. 
Oi, on igati vahva, kui minu omad inimesed on igal pool olemas ja kui vahetevahel nendega kohtuda. Kohtuda päriselt. Mitte läbi netti... Tallinnas nägin ka sõpru, keda ei olnud mõnda aega näinud. Ukut. Janikat. Teisigi... 
Tallinna muljeid ja pilte tuleb ka kindlasti lähiajal. 

Täna naudisin bussisõitu hilisõhtul koju. Buss peatus peaaegu maja ees. Teeristil... Ma ei mäleta  ammu õhtust bussiga kojutulemist. Väikene tava asi - bussisõit - kuid suudan seda naudida... Vahelduseks autodele... 
 Siin on ka mu lilleaed...
 

esmaspäev, august 19, 2019

Tallinn ootab...

Homme hommikul sõidan Tallinna.

21. augustil siis raamatu esitlus - meenutan:


Minu raamatu "Kohvi jalaga, palun..." 
esitlus Tallinnas toimub TPIK 1. korruse klubiruumis
21. augustil kell 16.00
Endla 59, Tallinn 
Saame vestleda ja  saate küsida minult kõike, mis seotud kirjutamisega. 
Saab raamatut osta. Hind 15 EUR
(Osa tulust läheb isikliku abistaja teenuse toetuseks)
Jagan autogramme. 
Rõõmsakohtumiseni 😊
 
 
 
 
 
Homme, Taasiseseisvuspäeval, luban iseendale usutavasti naudiva kontserdi. Kaaslaseks Helena.  
Hetkel aga ei saa taas rahulikult homse päevale vastu minna, sest mul ei ole üht inimest heade inimeste ketist. Nimelt , kes abistaks mind kolmapäeva õhtul Tartu bussijaamast bussist maha ja kojugi... Mul ei ole ammu sellist sebimist olnud nagu selle Tallinna reisiga. Ühelt poolt on pinge taga, teisalt on ammune tuttav tunne. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Loodetavasti kõik läheb hästi ning  ülehomme mõtlen, et siiski olen õnnelik, et suutsin ära käia ja miskit teha... Loodan, et olen rahul.  Alati saaks teisiti ja paremini, kuid ... 
Ja õnnelik, et nägin ja kuulsin Andrea Bocellit... 😊

Minu moosiriiul


reede, august 16, 2019

Nagu vanasti uute kohtumistega... ehk "muret ei ole..."

 Ootasin hommikul 9-st bussi, et linna minna. Seda ma ei olnud teinud mõni hea aasta. Mind on osaliselt autode mugavusega ära hellitatud. 😉😋 Ometi ennevanasti sai ju pidevalt ja pea alati bussidega sõidetud...

Oli mõnus hingada hommikust värsket õhku. Näha taas üle mõne aja hommiku õue - maailma. See on teistmoodi, kui näiteks päevane õue - maailm.

Hea nali on see, et tähtis kohtumine, mille pärast üleüldse sai hommiku vara linna mindud,  on järgmine kuu. Ajasin millegipärast kuu sassi. Kõik muu oli õige: kellaaeg, kuupäev ja koht. Kuu ei olnud õige...  Seesuguseid apsakaid on mul juhtunud üliharva. Eks tegijal juhtub ikka. Lihtsalt kohtumine jäi ära, sest täna polnud 16. september veel...
Täna sai naerda.
Aga kuu aja pärast tuleb mul enda kohaleminemisega taas hakata sebima... See väike ohe mul.
 Siiski tühja linnas käik ei läinud. Hästi kihvte ja soojasid hetki oli. Mõned inimesed said endale raamatud, kes soovisid ja kel oli just täna aega kohtuda minuga.
Üks neist oli Tuulike Hooandjast.  Leidsime mõlemad, et on ikka vahva, et mul raamat sai valmis. Et sai igal juhul kogemusi - seda kindla peale. Ja uusi tuttavaid ja toetajaid. Pealegi, Tuulike lubas raamatut reklaamida...Olgu mis on, kuid olen veendunud, et Hooandjata ei oleks täna mu raamat lugejatel... Oleks mu mõtetes ikka veel... Suurimaks hooandjaks on siiski inimesed sinu ümber, kas  või mingil veebilehel, alles siis raha...
Oli imearmas näha taas Erikat. Bussijaamas Riinat. Ja veel mõnda inimest, keda polnud ammu näinud... või jälle näha...
Kohtasin kiikudes kaht last. Arvatavasti õde - vend. Tüdruk, 3 - 4 aastane: tädil on mure... Ta mõtles mu käsi ja ratastooli. Rääkisin natuke nendega.  Poiss, 7 - 8 aastane, lõpuks: ära vaata nii, tädil ei ole ju muret, vaata kui rõõmus ta on, ta on eriline.  Mul omal läks süda veel soojemaks. See oli tõsiselt armas hetkeline kohtumine.
Lillekimp, mille sain kinkis Tuulike raamatu eest, jäi liftis täiesti võõrale daamile silma. Äkki küsis minult: "Vabandage, kus nii ilusa lillekimpu saite..."



 Sigritiga käisime mööda Tartut vast 10 km . Jalutasime ühest kohas teise. Ausalt, jala käies näeb palju rohkem kui läbi autoakna

 Mööda Tähe tänavalt tulles jäi silma kurvalt ajalooline Kasekese restoran, mida v asti polegi... Seintel vahva kunst...

kolmapäev, august 14, 2019

Kass Bongo




13 aastasele MTÜ TM Loovusele töine sünnipäevakink

 Käisin täna Pokal. Sotsiaalkeskuses. Arutasime Karmeni ja Deliaga, kuidas isikliku abistaja teenusega paremini edasi minna - püüdsin lihtsalt jagada oma kogemusi. Loodan, et neist on kasu. Õnneks Kastre vald ei alusta nullist, peab lihtsalt teenust edasi muutma paremaks.
Siis arutasime, mida head mina veel saaksin teha valla inimestele... Mõtteid mitmeid. Loomulikult keegi ei tea, kuidas neid ideid vastu võetakse, kuid loodan, et mingi algus on see kõikidele, mis viib jälle uutele väljakutsedele.
Kordan veelkord, et elus ei ole juhuseid.  Juhused viivadki elu edasi. Minu meelest.
Täna 13 aastat tagasi sai ametliku elu MTÜ, nimega LEEPÜ . Nimi sai muudetud - MTÜ TM Loovuseks -  kolm aastat tagasi... 13 aasta eest olnud pidu mäletan mina vist elu lõpuni... Ega me ei teadnud ka siis, kuidas minema hakkab või ei hakka... Arvan täna, et TM Loovusel läheb täitsa edukalt, kuigi tasapisi. Tegeleme ju asjadega, mis südamel ja teeme neid südamega.
Palju õnne jaksu meile 💖 Ikka ligipääs elule olgu ja tulgu aina juurde!!!

Seda ka, et mina ei olnud veel näinud mitte kuskil nii lillelist kaldteed!!! Ma ei saanud mitte kuidagi pildita  sotsiaalkeskusest ära tulla just lillelise kaldtee pärast...  Meelitasin Karmeni ja Delia pildile 😉
Sedagi veel, et mul on siiski taas tunne, et mu kõne on okei. 

Stockholmi näitus ja raamatu esitlus


esmaspäev, august 12, 2019

Eilsest kaks pildi...

 ... Salemi kirikus.

Alumisel pildil Külliga, rahvusvahelise näituse  "Julgus elada" korraldaja.

Pilte klõpsustas Mirjam.

-

Eilsest pühapäevast...

Eilsest siis saab näha Salemi kirikus näitus "Julgus elada".

Raamatu tutvustust läks nii nagu läks... Segased tunded on, olen päris aus. Kusjuures pastori Toivo  jutlus läks tõesti imeliselt minu meelest minu raamatu õnne teemaga kokku... See oli minu jaoks üllatus... Või teisi sõnu, et ei ole ikka juhuseid.Õnn on siiski sisemine tunne, mis peaks väljapoole kiirgama - siis oledki Taevaisa poolt hoitud. Olen seda kuidagi moodi terve elu teadnud... Mõtlemata sellele. See vist minu sõnadeta usk, mis on täpselt sama suur või väike nagu mina, mahub ilusti minu sisse ära... Samas ega polnud erilist raamatu tutvustust, (väljaspool kirikutki) arvati,  et kirikus käijad sellised raamatud üldiselt väga ei loegi...
Võib - olla.
Aga seesugune arvamus on mingil moel vastuolus nii mõne teiste arvamustega...
See on aga MINU arvamus. Las kõikidele jäävad omad arvamused. Igaühe otsustada, milliseid ja kelle raamatuid lugeda.
Loodan, et sain mõnele siiski jagada rõõmu ja saan anda lugemisnaudingu.
Ja raamatus on teksti, mis on kindlasti lisaks näituse "Julgus elada" minu tekstile... Arvan vähemasti nõnna.

Eile pärast linnast käimist naudisin pühapäeva väikese Silveri ja ta emme seltsis. Üle mitme aja. Möllatud sai ka mänguväljakul.  Mul meenus küll lapsepõlve vihmaveeloigud, kui Silver jooksis esimese hooga kohe loiku... See on ju mõnus! Isegi siis, kui emme pahandab... Eile mõtlesin sellele, kuhu kaovad lapsena  läbi elatud keelatud rõõmud... Miks me ei oska lapsevanematena enam rõõmustada nagu laps...
Mäletan, kuidas mu vanaema lubas mul istuda liivakasti äärel vihma all. Ise läks tuppa. Mina keeldusin tuppa minemisest... Vana ütles, et istu pealegi, aga kui homme haige oled, siis oled ise süüdi. Ei olnud haige järgmine päev. Siiani mäletan, kui vaba ja õnnelik olin soojas vihmas, varbad märjas liivas - see on üks toredamaid päevi, mis mul lapsepõlvest meeles. Olin võib - olla 6 - 7 aastane. Täna mõtlen, et tuli vanaemale meelde oma lapsepõlve mingi selline päev... 😉😍
Eile oli selles mõtteski tore päev, et käisin kaks korda omas trepist üles alla. Sellist päeva ei mäleta ammu. Tulla linnast ja olla kodus, natuke süüagi ning siis mõelda, et päike paistab - lähme õue... See on mõnus tunne, mida mina ei tunne eriti palju...
Aitäh meile Hannaga, et tegime väga ootamatult vahva pühapäeva õhtupooliku ja õhtu😊

reede, august 09, 2019

Tallinnas raamatu esitlus!!!



Minu raamatu "Kohvi jalaga, palun..." 
esitlus Tallinnas toimub TPIK 1. korruse klubiruumis
21. augustil kell 16.00
Endla 59, Tallinn 

Saame vestleda ja  saate küsida minult kõike, mis seotud kirjutamisega. 
Saab raamatut osta. Hind 15 EUR
(Osa tulust läheb isikliku abistaja teenuse toetuseks)
Jagan autogramme. 

Rõõmsakohtumiseni 😊



Moosi - KEETMIS - lõhn...

... on kõige parem moosilõhn üldse.
Ja moosi-keetmis-lõhn on üks sügiselõhn. Köögis.
Sai keerdetud pohla - õuna moosi. Kokku 7 suuremaid ja väiksemaid purki. 




Vähemasti saan jõuludeaeg kostitada verivorsti ja oma pohlamoosiga jõuluvana 😂 kui ta peaks juhuslikult tulema...

kolmapäev, august 07, 2019

Näitus "Julgus elada" ning raamatu "Kohvi jalaga, palun..." väikene tutvustus pühapäeval

See pühapäev 11. august Salemi kirikus Tartus avab Külli rahvusvahelise näituse "Julgus elada" jumalateenistuse ajal, mis algab kell 11.00.

Sel näitusel ripub kolmas kord minult üks maal "Naine". See näitus on juba olnud Tallinnas ja ERM-is.

Peale teenistust lubadakse mu tutvustada oma raamatut "Kohvi jalaga, palun..."

teisipäev, august 06, 2019

Eile sõbranna Kariniga



Üle pika aja, ikka üle paari aasta tšillisime Kariniga jälle Tartus. Oli kunagi aeg, kui  me olime palju ja pidevalt koos... Meil oli kahe peale koergi Morell...  Siiani püüame teineteisele olemas olla, kuigi kokku  oleme saanud nüüd millegipärast järjest  vähem...   Mul ka järjest rohkem kiire. 😉 Kuid eile oli küll lahe päev. Tunne oli nagu ei olekski kaua kokku saanud, et nagu eile oleks olnud viimati...





Kass Bongo kõndis omapäi



... Ehk avastas õue - maailma. Päris tubli kass oli, kuigi alguses ei sallinud rihma...
Ütlen, et kahe koeraga on parem jalutada, kui ühe kassiga 😀 Kass jalutas mind Sigritiga...



reede, august 02, 2019

TT PRINT-le kiitus ja head sõnad raamatule

Täna jõudsid minuni head sõnad ka TT PRINT trükikojale, kui heale paberile on trüktud  minu raamat "Kohvi jalaga, palun..." 😊 Kätte võttes on siidine puudutus.
Nii  armas tähelepanek.

Minule meeldis raamat esimesest hetkest, kui hoidsin raamatut käes. Mul on väga hästi hea meel, et lugejadki panevad  tähele, kui hea trükk. Naudivad ka raamatu trükilõhnagi. Kui ma 12. vastu 13. juuli ööd kirjutasin 20 raamatusse pühendusi ja autogramme naudisin seda sama lõhna. 😊 Arvasin, et seda head lõhna ei tunne keegi peale minu. Tundsin end natuke kummalisena...
Minuni on veel jõudnud, et kujundus on super hea. Ka sellega olen sajaga nõus.

Veel arvamused, et mu teine raamat meeldib rohkem ja on parem, kui esimene raamat. 
Igas mõttes ja võtmes.

Raamat olevat väga minulik.

Olen siiralt tänulik  ja õnnelik lugejatele! Tänulik ja õnnelik, et see raamat "Kohvi jalaga, palun..." on olemas kahtlemiste, kellele sellist lugemist ikka vaja,   ning rõõmude ja suure töö tulemusena.

Raamatut saate  endale raamaturiiulisse soetada vaid minult küsides praegu veel 😉

neljapäev, august 01, 2019

Augustikuu

August. Juba.

Kuhu kiirustab aeg?

Alles oli juuni. Oli suve algus... Olid suveunistused...

Nüüd akna taga kaskedel suht palju kollaseid lehti...

Kuidagi kõhe hakkab... Koguaeg kiirustame kuhugile, kuid aeg on meist inimestest kiirem... Aeg tormab oma soodu...
Tihtilugu tegelevad inimesed ellu jäämisega. Kuid ei naudi oma elamiseajaga... Ma ei tea miks, kuid just sellele mõtlesin täna natuke aega... Naudimine ja ellu jäämine on me oma kätes. Minu puhul vist ka jalgades. Igal juhul südames. Hinges...

Augusti lõpu pool saab olema mul lahe ja põnev.

Andrea Bocelli konsert Tallinnas.
Ja siis raamatu esitlus Tallinnas.
Ja Rootsi näitus. Stockholmi minekuga väike mure. Ma veel ei tea ikka, kellega ja kuidas lähen, kuid ma lähen...
Tallinnas olen usutavasti Helenaga. Üle pika aja. Mina juba ootan neid kaht Tallinna päeva.