Mõnda aega olen mõelnud, miks on meile probleeme vaja.
Kuid mis siis, kui ei olegi probleemi, kas siis on see probleem, et ei ole probleemi? Kas probleemita ei sünnigi mingile heale asjale täiendavaid häid lahendusi... Peab kohe loovalt uusi probleeme juurde mõtlema ning neile omakorda uusi lahendusi... Nagu kõikidest olemasolevatest probleemidest ei piisaks... Aga lahendusi saab tõesti täiendada ja nii edasi.
Minu enda kogemus on see, et üks hea lahendus viib teise hea lahenduseni. Vahepealseid appikarjeid on lihtsalt vaja, et lahenduste süsteem toimiks.
Tegelikult paraku on probleeme väga palju.
Sain ühe kutse Vunki mano III loometalgudele Võrus https://vunkimano.vorumaa.ee/, kuhu võib tulla Põlvamaalt ja Tartumaalt osavõtjad. Aga see on pühendatud siiski Võrumaa arenemisele. Isiklikult ei tea otseselt Võrumaa elust - olust kuigi palju, kuigi omaenda kogemusi saaksin jagada küll jne. Seda enam, et soovivad kaasata erivajadustega inimesi, nemad annavad kogemusi ja teadmisi. See ülimalt positiivne. Arvan ja usun, et soovid parima elu - olu poole on kõikjal sarnased. Just täna lugesin, kuidas Võru linn ei leia abistajat erivajadustega inimesele ... Erivajadustega inimene ise kirjutas appikarjena...
Ja minu oma vald ei usu, et isiklikke abistajaid ON raske leida. Ei usuta mind, et töötaja isikliku abistajaks otsimine ei toimi nii... Mul on mitmed näideid sellest, kui KOV-i sotsiaaltöötaja otsib ja jääbki otsima abistajaid. Ja veel, kui tahetakse leida koolitatuid abistajaid, siis... Täna sain taaskord, et Kuldvõtmekese süsteemis peab jääma väga hea koostöö ja kõlama peab jääma erivajadustega kliendi hääl. Ja oluline on ka raha. Kuid kõige tähtsam on kõikidele turvatunne ja võrdsus.
Mõnda aega olen ka sellele mõelnud, et rikastel peredel käivad koduabilised - see on normaalne ja kuidagi loogiline meie ühiskonnas. Aga kui erivajadustega inimene vajab elamiseks pisut rohkem abi - läheb ebanormaalseks, vahel lausa varjatud paanikaks...
Miks...
Kas erivajadustega inimesed ei ole ikka veel kohati ühiskonda vastu võetud...
Minu mõtteid täna.
Asjad on tegelikult naljast kaugel. Kuid kuid naljaga pooleks võtta, on kergem probleeme lahendada...
28. septembril olen lubanud olla Tallinnas. Vähemasti õhtupoolikul. Olen raamatu kirjutajana. 😉 Kihutamine hakkab taas.
Ega ma veel ei tea, kes mul isiklikud abistajad on. Tallinna isiklik abistaja on loodetavasti olemas...
PS Olen ise hakkanud oma probleemidele ütlema: "Tere sõber, lahendame nüüd sind kuidagi ära." 😍
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar