pühapäev, september 29, 2019

Vunki mano elule ja Kuldvõtmekesele

Enne veel, kui hakkan kodus pühapäevast koristust tegema,kirjutan Võrust, kuidas läks ja millele andsin oma varba.
Oma varba olen andnud ägedale asjale taas.
Minule endale ei ole küll miskit uut, vaid lihtsalt edasi ellu jääda ning anda endast teistele parim.

Mina püüan hoida taskus Kuldvõtmekest, sest mulle lihtsalt EI sobi muud sotsteenused. Ma ei oleks suudeline õppida alla andma... Olen suudeline õppima targemalt ja paremini edasi minema...
Kuulsin kõlakat, et aasta pärast võivad kõik teenused minna ühisele nimele, vist miski koduabi.. Noo, kuulge, kuidas ütleksin näituste avamistel või loengudel, et mind abistab koduabi 😂😋😂 See ei lähe mitte! Isiklik abistaja siiski ka jäävat, kuid... Mul on järjekordselt tunne, sotsiaalsüsteemis tehakse jälle nö tühja tööd, keegi saab linnukese kirja. Töötoimkonnas pole ühtegi erivajadustega inimest... Mul ei olegi rohkem sõnu. Päriselt ka.
See ajab tõesti nutma ja vihaseks. Kuigi mina tavaliselt ei nutta ega vihasta. Hea on see, et mul jätkub surmani tööd, et häirida ühiskonda, eriti sotsiaalsüsteemi.
Mul on kohutavalt hea meel, et ehk 48 tunni jooksul muutsin umbes saja inimese maailmapildi. Juba häälduspuudega. Olin eile hommikupoole mõned tunnid ise st isikliku abistajata - nad vahetusid mul. Aga jube hea kogemus oli. Kõik hakkasid hetkega minust aru saama. Abistama. Kuid, kui Hanna jõudis minu kõrvale, siis jälle saati minust kehvemini aru... See oli tore salajälgimismäng mul. Kunagi proovin veel niisugust taktikat. Tõenäoliselt inimesed ei saanudki ise kohe sellest - harjumuspärane - aga ehk hakatakse mõtlema pisut hiljem, et tegelikult pole hullu, et mind peab lihtsalt ka kuulama nagu minagi pean teisi kõnelejad kuulama.
Mulle väga - väga meeldis Loometalgude korraldaja Kadri mõte, et nad soovisid talgudele ka erivajadustega inimesi, ehk siis, et kõik üheskoos. Super - minu meelest läks juba sellega, et oligi kõikide ühised talgud. Kõik olime ja oleme ainult inimesed oma ideedega, soovidega, tegemistega, oma eluga..
Loodan, et härra, kes oli oma mõtetes väga kinni ja veidi mitte taktiline minu kuuldeski. Ei ole just hea kuulda: ühiskond toodabki juurde selliseid ja et puuetega inimestel pole nagu IAT-s ja muuski kaasa rääkijad. Oi, tänasin end, et oskan iseend vaos hoida ning mõistsin kohe, et see negatiivsus on tema probleem. Oleks olnud mul rohkem aega ja jaksu, oleksin  andnud härrale loovalt era loengu või õppetunni... Soovisin omaette härrale hinge valgust ja tugevat tervist.
Me töö tulemusena peaks tekkima Kuldvõtmekese fond. Jääks kajama meie, isiliku abistaja teenuset vajatega hääl. Mitte abivajate - see tõmbaks juba piire. Isegi mentor ütles nõuga seda... Mul oli üldse hea meel, et paljus leidsin just mentoridelt toetust - ma ei tunne enam, et olen kuidagi hullumeelne, kes ei mõtle eriti oma abivajadusele ega erivajadustele - elan lihtsalt täisväärtuslikult. Aga ma pole eales mõelnud, et iseseisvust ja täisväärtusliku elu saab ka maha müüa, kus IAT on väike osa rakk.. Kui nii hakata mõtlema, siis tõesti on see nii. Ja just see mõte on see parim, mis võtsin isiklikult kaasa. Sedasi mõtlemine nõuab uut julgust.

Mul on väga kahju, et unustasin Loometalgude auhinnad... Loovtöö oli pingeline... Oleks võinud öelnud, kui võidame, siis jääks rahaline auhind Võrumaale IAT ehk Kuldvõtmekese arendamisele... Aga oleks...
Kindlasti, kui Võrumaa Kuldvõtmeke vajab minu kogemusi ja mind, siis läheksin rõõmuga jagama ja kohale...

Käisime ka ööklubis tantsimas.




Loodan südamest, et nüüd jätkub tegelik Kuldvõtmekese suur suur töö.
Homme kirjutan oma Kastre valla töötajatele ja inimestele, mis nemad sellest kõigest arvavad...

Loometalgude üldine mõte ja idee on super. Võiks isegi kunagi miskit taolist korralada...

Kommentaare ei ole: