teisipäev, oktoober 15, 2019

Loov mõistmine juba ülehomme

 Loov mõistmine
Avatud Lava
17. oktoobril kell 18.00
Poka sotsiaalteenustekeskuses, Kastre vallas

Avatud Lava on mõeldud psühhodraama meetodi tutvustamiseks.
Psühhodraama on elusituatsioonide ja suhete uurimine läbi rollimängu, kus osalejad võivad olla nii inimeste, loomade, asjade kui tunnete rollides. Ja kuigi räägime rollimängust, on see tegelikult tõsine töö iseendaga.
Avatud Lava toimub ühel ajal 6-s riigis, märkimaks Põhja- ja Baltimaade Eksamikomisjoni ( Nordic-Baltic Board of Examiners in Psychodrama, Sociometry and Group Psychotherapy) asutamise aastapäeva, mis ühendab psühhodramaatikute väljaõppe ja psühhodraamaürituste korraldamisega tegelevaidorganisatsioone Rootsis, Norras, Soomes, Leedus, Lätis ja Eestis. Eestis toimuvad Avatud Lavad ka mujal. Kastre vallas toimub Avatud Lava minu teada esimest korda ajaloos !

Avatud Lava me töötuba sellel aastal sai nimeks "Loov mõistmine", kuna tänavuse Avatud Lava üldpealkirjaks on "Loovad valikud". Meie - minu, Tiia ja Maarja - arvates ei toimi ilma mõistmiseta ükski suhe inimeste vahel - ei perekonnas ega ametlikes suhetes, ükskõik, kas elame vallas või linnas, kas oleme erivajadustega või nö tavainimesed, või mis rahvusest me oleme. Üksteisemõistmine on kogukonnas väga vajalik. Usume, et mõistmist saab õppida ja iseendas kasvatada just positiivses võtmes ning et psühhodraama on suurepärane vahend enesearenguks ja mõistmise õppimiseks. Avatud Laval räägime natuke psühhodraama ajaloost ja teeme tutvustavaid harjutusi, sest psühhodraama on tegevuslik meetod.

Mina olen teinud Avatud Laval töötuba 6 korda. Esimene kord oli 29.septembril 2013 Tartus. Seekord on niisiis seitsmes. Olen teinud alati Avatud Lava ja muid prsühhodraamagruppe koos oma hea kolleegi Maarja Kaplinskiga.Maarja on psühhodraamaga kauem tegelenud, kui mina – 1994.aastast peale Mina, Tiia, Olen psühhodraamat õppinud ja psühhodramaatiku elu elanud 2008. aastast. Nagu igasugune elu, on ka psühhodraamaelu tõepoolest natuke müstiline asi, mida peab ise kogema.. Me mõlemad oleme psühhodraamat õppinud Rootsi Moreno Instituudis.








Tulge julgesti.
On hea ligipääs ratastoolis inimestelegi.

Palume Avatud Lavale ette registreeruda aadressil: tmloovus@gmail.com, või telefonidel 55 29317 (Tiia) või 58 403 774 (Maarja). Avatud Lava on tasuta.

Kohtumiseni.
Tiia Järvpõld
Maarja Kaplinski

esmaspäev, oktoober 14, 2019

14. oktoober - jällegi

Ma ei saa mitte midagi parata, et igal 14. oktoobril meenub 14. oktoober 1988... Kell 11 umbes ...

Täna mõtlen, kuigi siis ma seda, kui tähtsaks see hetk saab minu elus, loomulikult ei teadnud. Ei osanud aimatagi...

Minu õnneks tol hetkel lihtsalt olin ja elasin ühes hetkes. Nagu noored ikka peaaegu alati... Mul olid küll suured unistused ja soovid, kuid siiski ma ei mõelnud eriti, kas elus on juhuseid või mitte, kas ümberringi on maailm või ühiskond mõistev või mitte... Ja oligi hea, et ma ei mõelnud kõigele sellele, mis kõik võib juhtuda, kui võtan selle vastu, mis hetk tõi mu ellu... Siis ma ei oleks täna  niisugust elu tundnud ega kogenud nagu siiani olen...  

Täna mõtlen  ja usun, et elus ei ole siiski juhuseid.

Tihti ei peagi iga hinna eest mõtlema ja arutama, kaaluma, kuidas ülehomme hakkab elu minema.
Elama peab kohe ja praegu. 😉

Mina olen tänulik, et elu  31 aastat on andnud mulle palju rohkem, kui oleksin siis osanud üleüldse tahta...

pühapäev, oktoober 13, 2019

Mul ei ole lihtsalt sõnu...

... On vaid head tunded,  mida ei saagi sõnadesse panna...

Ühtäkki olen kogenud, mida 5 aastat tagasi sain küll, kuid nüüd avastan miskit uuesti ja uuesti. Nagu teised nüüd avastavad minu Kuldvõtmekese kogumikku http://visandiveski.ee/wp-content/uploads/2018/08/Kuldv%C3%B5tmekese-ivt.pdf , mis võiks olla  Margiti ja Jüri meelest paljude laual valgustus. Nende laual,  kes on seotud IAT-ga
Ja Tomi ema sai mu Kuldvõtmekese raamatust teadmise, et Tom saabki hakkama Tallinna kolides.

5 aastat tagasi kirjutama hakates ei teadnud absoluutselt, kui oluline on kogumikku  sõnum lugejatele, kellele see väikene raamatuke kätte satub.

Ma soovin tänada oma tüdrukuidki, isiklikke abistajaid, kelle arvamused IAT-st  said ilusti raamatusse! Ilma teieta ja teie arvamusteta ei oleks saanud nii huvitavat Kuldvõtmekest.

Sel aastal olen mõelnud, et võiksin kogumiku täiendada ning mõelnud ka muretseda ISBN numbergi. Olen ehk vast tsipa targem, kui 5 aastat tagasi... Vähemasti kogemuste võrra rikam, mis seotuvad IAT-ga.
Usun, et IAT ei saagi lõplikult valmis, nagu iga inimese iseseisev elu. Nad on omavahel seotud, kel juba teenus on.

Jüri arvamus, et uus põlvkond on juurde kasvanud ja tuleb teha uusi koolitusi jm, meeldib mulle eriti. Noored peavadki avastama iseend, iseenda võimeid ... üldse maailma. See ei ole see, et maailm on aegunud, vaid see, et noored on siin elanud natuke vähem aega... Seda mitte paha pärast. Mina kui natuke kauem aega elanuna maailmas, saan ainult noortele anda oma mõtteid ja kogemusi.

Kunagi oli minul onu Mihkel - Mihkel Aitsam, kelle mõttetest võtsin palju üle, kuid ka mitte kõike. Ja mõnda olen kohandanud iseendale. Tegelikult onu Mihklil  olid samad mured, mis praegu on noortel... Maailm muutub päevast päeva, kuid kas ka tunded ja mõtted...

Mina olen nõus ikka koolitama. IAT teemadel. Kui vaja. Kui kutsutakse.
Omal ajal sai suht tihti IAT teemadel koolitatud, infopäevi tehtud...

Tänan teid kõiki, kellele olen suutnud olla kuidagi toeks! (Valgustajaks - ei julge ma veel öelda...) Tänan teid, et olete ka minule olemas!


Olen Lihula raamatukogus 26 oktoobril

Tõesti, tõesti olen jälle raamatukogus 26. oktoobril kell 13.00. Kuid seekord kirjanikuna. 😉 Poolteist aastat tagasi olin seal maalikunstnikuna. Juba siis sai kokkulepitud raamatukogu juhataja Ulviga, millalgi kohtume taas, kuid mina juba uue raamatu autorina....
                                                         Pilt mai 2018 näituse ülespnekul.

laupäev, oktoober 12, 2019

Olen vist ebanormaalne...

... Keskööl  hakkasin koristama ja nõusid pesema.
Normaalne oleks magamisele mõelda. Voodi minna.
Kuid ei.
Möllan nühkimise ja küürimisega.

See on minu jaoks vahetevahel parim unerohi, kui tunne, et ei jää magama... Selline toimetamine  aitab unustada päevased mõtted...  Kui kord ja puhtus on elamises, on  südagi säravam... Küllap tuleb hea unigi... 

Tolmuimejat ei julgenud tööle panna. Kuigi  tal on vaikne mürin... 

Koristades saab kuulda omi mõtteidki kuidagi konkreetsemalt.

Mulle meeldib ebanormaalne olla.
Oma tuba, oma luba.

reede, oktoober 11, 2019

Tulebki arvamuslugu

Võtsin esialgu kontakti Tartu Postimehega. Loodetavasti uuel nädalal avaldaksegi arvamuslugu IAT-st. Natuke muutsin.   Arvatavasti tuleb lühem, arvan. 
Praegu on toimetamisel.

Eile suhtlesin telefonisti ilusti - kenasti ajakirjaniku Jüriga. Ta ei teadnud minust  ega isikliku abistaja teenust mitte midagi, kuid oli ülikiire arusaaja. Esitas asjalikke küsimusi, mis võib tulla lugejal, kes samuti asjast mitte midagi ei tea. Mina olen tõesti iga päev asja sees - mulle tõesti esimesed arusaamised IAT-st ammu selged... Veel pean ütlema, et ajakirjanik Jüri oli super kuulaja - sai minust suurepäraselt aru, julges üle küsida. Mul oli küll isiklik abistaja kõrval, aga ajakirjanik kuulas siiski mind. Kiitus talle selle eest.

Eks näis, mis sellest kirjutamisest jälle tuleb... 😉 Aga juba see, et üks ajakirjanikki soovis süviti teada, mis see Kuldvõtmekene on, on hea tulemus. Minu meelest.
 

teisipäev, oktoober 08, 2019

Eile õhtu jällenägemiserõõm

Germán Gholami Torres-Pardo lauluõpilaste kontserdil.

Seal nägin pärast 14 aastat vist oma isiklikku abistajat Annat. Taaskord on mul hästi hästi hea meel, et Anna tegeleb sellega, mis talle meeldib - tegeleb klassikalise muusikaga, lavastab ja nii edasi. On elanud kaugel Pariisis... Eile saime põgusalt rääkida. Aga jällenägemiserõõm oli suur. 

Uskuge mind, olen uhke oma isiklikke abistajate üle! Seda ütlen tõsimeeli. Neil kõikidel läheb omamoodi väga hästi. Nad viivad omaenda unistusi täide.

Aga maailm on ikka väga väike! Viimaks ongi nii, et kõik tunnevad kõiki ja kõik on kõikidega seotud. Ma ei osanud uneski näha veel paar nädalat tagasi, et Germáni lauluõpilastel kontserdil kohtan Annat üle pika - pika  aja...


Annaga seoses meenub mulle kohe ka mu koer Morell, kes ei unune eal ning keda jagasin lõpuks sõbranna Kariniga...

esmaspäev, oktoober 07, 2019

ERM-is tänasest mu raamat


Ehk mu mõtted ja tunded erivajadustega naisena kui ka  loov inimesena on  nüüd säilitamisel usutavasti paljudele tulevastele põlvedele ERM-i raamatukogus.
 Loodan, et tulevikus elavad erivajadustega naised ja erivajadustega loov inimesed palju paremini kui mina.

Viisime Hanna ja Silveriga minu raamatu "Kohvi jalaga, palun..." kingituseks, et lubasid kaane pildi teha näituselt "Julgus elada" juunis. Tegelikult enne täna kohtumishetke raamatukogu juhataja Marisega olin ERM-i inimestega suhtlenud paar kuud. Nagu ikka tulid ette ootamatused... Üheks hetkeks mõeldi ka, kas mu raamat on sobilik ERM-i... Sest sinna oodatud etnoloogia ja museoloogia valdkonda kuuluvate raamatud. Küsisin heaga vastu, kui palju on ERM-i kogudes invapoliitikat, sest see on ka ometi osa Eesti ajaloos... Sellele küsimusele ma   vastust ei saanudki, kuid mind huvitab see tänaseni... Selle asemel öeldi raamatu jah. Arutati raamatutoimkonnas. Mõistan suurepäraselt asjaajamisi. Täna nägin raamatukogu juhataja Marise silmis rõõmu, kui andsin raamatu üle.
Täna oli ERM küll suletud külalistele. Mul oli varasem kokkulepe...  Üks pisikene unistus on jälle minevik  mul...

laupäev, oktoober 05, 2019

Kuldvõtmekese toorik ehk tants ümber isiklik abistaja teenuse


Mind pani taaskord mõtlema 1.oktoobril Eesti Ekspressis ilmunud artikkel... Nädal aega tagasi käisin Võrus loometalgutel „Vunki mano“, kus oli üheks arutlusteemaks isikliku abistaja teenuse arendamine ja kättesaadavus. Idee autoriks olin kogemata mina. Mulle lihtsalt pakuti võimalust talgutel osaleda.
Mul on väga kurb meel, et ikka ja jälle on kuulda ja lugeda, et isikliku abistaja teenusest ei teata veel kuigi palju. Üleüldse kõik sotsiaal- ja meditsiiniteenused aetakse omavahel segi. Ametnikud, asjaosalised, etc.
Ametlikult on Eestimaal isikliku abistaja teenust pakutud praeguseks 20 aastat. Selle ajaga peaks teenus hakkama juba oma elu elama. 20-aastane noor inimene peab iseseisvat elu alustama. On 20-aastaseid erivajadustega noori, kes vajaksid oma elu alustamiseks just nimelt seda kuldvõtmekest, mis keerab kõik olulised uksed lahti. Aga millegipärast käib selle kuldvõtmekese ümber edasi otse öeldes kammajjaa. Miks ei suudeta seda geniaalset teenust maha müüa ? Või mis on tegelikult inimese, sealhulgas erivajadustega inimese hind ?
Ühel ööl tuli mul mõte. Võibolla on ametnike teadmatus või oskamatus näha isikliku abistaja teenust kui väga suurt ressurssi seotud sellega, et nad vahetuvad väga tihti.Minul on isiklik abistaja olnud 20 aastat. Elan Kastre vallas (endine Mäksa vald). Minu valla sotsiaaltöötajad peaks juba 20 aastat teadma, mis on isikliku abistaja teenus, aga minu arvestuste järgi on sotsiaaltöötajad selle aja jooksul vahetunud 5 või 6 korda, kui mitte rohkem. Ja täpselt nii palju kordi olen mina pidanud neile seletama ja tõestama, mis on IAT, milleks seda vaja on, ja et mina vajan hakkamasaamiseks ainult IAT-d. On sotsiaaltöötajaid, kes on mind väga asjalikult ära kuulanud ja võtnud mind partnerina teenuse arendamisel. Aga on ka neid, kes ei ole.
Aga minu kui isikliku abistaja teenuse kliendi elu ei saa iga natukese aja tagant uuesti otsast peale hakata. 20 aastaga olen suutnud rajada endale iseseisva kreisi hullumeelse elu. Olen kunstnik, kirjanik, koolitaja ja muidu tore ja seksikas naine oma parimates aastates. Nali naljaks, aga see on iga naise unistus ja soov luua omaenda mõnus elu, kus saaks nii lõbutseda kui karjääri teha. Ja täna mõtlen, et mul pole oma elus enam aega pausinupule vajutada. Ma ei leiakski pausinuppu üles. Ja kui leiaks, siis usutavasti oleks ka minu eksisteerimisega enne õiget aega lõpp. See kõlab väga karmilt, aga see on paraku nii. Ja ma ei arva, et kui mind ükskord enam ei ole, siis peaks tants isikliku abistaja teenuse ümber samamoodi edasi minema, nagu siiani.

20 aastat tagasi sai Mäksa vallas alguse uus teenus – isikliku abistaja teenus ehk IAT. Tõsi, esimene pool aastat (1999) rahastas seda minu enda kirjutatud projekt Tartu Maavalitsusele. Projekti kirjutades olin hooldekodu „Härmalõng“ elanik ja koos tolleaegse juhataja Vaike Lillemäega soovisime, et kui mul oleks hooldekodus isiklik abistaja, siis oleks mu elu-olu seal parem. Õnneks ei pidanud ma seal koos isikliku abistajaga olema ühtegi tundi, sest juunis 1999 käisin ma hooldekodu loal koos MTÜ Händikäpa liikmetega Soomes just nimelt isikliku abistaja koolitusel. Meid koolitasidki erivajadustega inimesed, kellel endal olid väga suured kogemused IAT klientidena. Nii said meist koos MTÜ Händikäpaga IAT maaletoojad Eestisse – ja minust konkreetselt Mäksa valda.
Niisiis, mina arvan jätkuvalt, et samuti nagu kõik hooldust vajavad inimesed ei pea hooldekodus elama, nii ei pea ega saagi ka kõik füüsiliste erivajadusega inimesed IAT-d kasutada.

Sest et elu IAT-ga ei ole ju nii väga kerge. Samas ei ole siin ka midagi üle mõistuse rasket. Sest teenuse kliendil/vajajal peab endal olema väga suur motivatsioon oma eluga toime tulla.
Mina kui IAT klient ja tööandja pean suutma isiklikku abistajat juhendada just neis asjades, millega ma ise füüsiliselt toime ei tule. Samas pean ise enda eest vastutama, otsuseid tegema – nagu iga teine naine, kes elab oma elu. Nende peaaegu 20 aastaga on mul olnud 98 isiklikku abistajat. Ärge kohkuge sellest numbrist ära – see on täiesti normaalne, et üks abistaja on tööl keskeltläbi pool aastat. See tuleneb sellest, et tegu on väga lähedase suhtega – vähemalt minuga on see nii, et abistajaga saame väga kiiresti sõpradeks, ja see võib hakata töösuhet segama. Kõige kauem on üks isiklik abistaja tööl olnud 3 aastat ja kõige vähem ühe päeva – või pigem paar tundi, sest isikliku abistaja tööd on hea arvestada tundides. Ja enamus häid abistajaid on jäänud minuga suhtlema ning tulevad ikka mulle appi, kui mingi SOS-olukord tekib.
See on minu näide. Aga isiklike abistajate kui töötajate leidmine on raskem, kui teiste ametite puhul. Arvan, et mul oli ka alguses väga suur paanika, et kuidas abistajat leida. Ja kui abistajad vahetusid, siis oli küll hirm, et ma ei pruugi uut abistajat leida. Mina pole mitte kunagi töökuulust trepikotta üles pannud !!! Sellist mõtet pole mulle pähegi tulnud. Küll teen koostööd kõrgkoolidega, Töötukassaga, ka igasuguste suhtlusvõrgustike kaudu. Vahel otsin isiklikke abistajaid ka suhtlusvõrgustike kaudu

Isikliku abistaja töö peab olema väärtustatud amet, kuid see ei nõua kõrgharidust sotsiaaltöö ega muul alal. Isiklik abistaja saab oma tuleristse kliendi/teenusevajaja juures. Mina isiklikult ütlen näen praeguseks paari päevaga ära, kas me sobime või ei sobi. Vastastikune sobimine on kõige alus, keegi kolmas-neljas ei saa meie eest seda otsustada.

Isikliku abistaja töö sobib väga hästi tudengitele, kes soovivad elukarjääri teha ja oma silmaringi laiendada. Ja juba see teadmine, et on päris palju inimesi, kes soovivad kogeda teistmoodi tavalist maailma, annab usku, et kogu maailm muutub samm-sammult kõigi jaoks paremaks ja kättesaadavamaks. Mina võin öelda, et minu abistajad teevad oma elus head karjääri ja räägivad oma lastelegi, et ratastool ei ole kole ega ahistav, ja erivajadustega inimene ei ole tulnukas.

Ja veel – mulle ei meeldi sugugi mõte, et peaksin igal aastal oma abistajavajadust uuesti tõestama ja ennast hinnata laskma. See tähendaks, et peaksin igal aastal kirjutama avalduse, et soovin elada täisväärtuslikku elu, mida olen otsustanud elada, kuni suudan. Minu jaoks on isiklik abistaja osa minu elust, minu kuldvõtmeke. Mina nimetan isiklikku abistajat kuldvõtmekeseks, mille abil keerata kõik füüsilised takistused lahti ja elada just sellist elu, nagu mina soovin. Igasuguste avalduste esitamist ja hindamisi on niigi palju. Jääb mulje, et sotsiaalsüsteem usub, et ma hakkan veel kunagi käima – mina ise tean juba 52 aastat, et seda ei juhtu. Paljuräägitud individuaalset lähenemist ei paista kuskilt...

On veel üks murekoht: raha. Siin võib mõelda kahtemoodi: ühelt poolt võiks keegi kogu teenuse kinni maksta. Teiselt poolt – kui leitakse võimalus hooldust vajav inimene hooldekodusse paigutada, siis loobub ta 90% ulatuses oma pensionist ja lähedased maksavad veel omast taskust juurde. Pealegi, kui hooldekodusse satub inimene, kes tegelikult on suuteline väikese kõrvalabiga iseseisvalt toime tulema, siis loobub tema oma elust ja ühiskond ressursist, mida ta suudaks pakkuda. Need oma taskust tulevad vahendid võiks ju minna IAT arendamisele – see on üks võimalus IAT-d kättesaadavamaks muuta, küllap on neid võimalusi veelgi. Ainult riigi ja projektide peale ei saa paraku lootma jääda.

IAT ehk kuldvõtmekese koopiat võiks jääda pakkuma mitmed organisatsioonid – MTÜ-d, OÜ-d, jne. Ja on loogiline teha koostööd KOV-de sotsiaalasutustega. Tuleb kaasata ka erivajadusega inimesi endid ja vajadusel neid ka natuke tagant õhutada, nt eneseabigruppide kaudu, samuti nende peresid, sest kõik algab iseendast ja kodust.

Sellel teemal võib lõputult kirjutada, koolitada ja arutada, aga lõpetuseks soovin öelda, et IAT on üksteisemõistmise kuldvõtmeke, mis vajab ka suurt loovust, sest ei ole kahte inimest, kes vajaks täpselt ühesugust teenust.Ainult sina ise tead, kuidas olla parem sina.

Ja veel – ei ole ERIELU ega ERIMAAILMA, on see üks maailm meie kõigi jaoks.

reede, oktoober 04, 2019

Ups x 2

Ma ei teagi, kas see on nüüd hea või kehvapoolne uudis. Igatahes 2 upsi tuli korraga.

Põhimõtteliselt on nõus Rahva Raamat mu raamatu müügile võtma, kuid juurdehindlus tohutu, kui mina soovin 15 raha ... Isegi minu postikuluga tuleb raamatu hind normaalsem... kui oleks poes... Teadsin, et pood paneb juurde, kuid et nii suure summa, ei osanud vist keegi arvata...
Ma võiksin endale ka väiksema  summa tahta, kuid tõenäoliselt poes jääks umbes samasse hinnaklassi, mis praegu...
Minu jaoks mõtlemiskoht.
Vähemasti olen saanud Rahva Raamatult  suhteliselt positiivse vastuse. Sain väikese kogemuse, kuidas raamatu pakkumine käib. See on suhteliselt lihtne.

Või teha ise rohkem raamatule reklaami ja müüa/pakkuda inimestele ise, nagu  juba olen teinud pea kolm kuud... Saaksin teha mtü kaudu arveidki... Sedasi saaksin kindlasti rohkem hakata mõtlema Kuldvõtmekese fondile. Täna juba mõtlen.  Ja kui minult endalt, siis saab ka autogrammigi... See on ju lisaväärtus, loodan vähemasti nii.

Kel on mõtteid ja soovitusi, palun, kirjutage privaatselt või helistage mulle. Kõik head mõtted ja soovitused on teretulnud. Kuid jätan valiku enda teha. 

Ma ei usu, et praegune hind oleks ebanormaalsem kõrge... Mitu - mitu sõpra palusid, et müüksin kõrgema hinnaga, alguses mõtlesin 10 euro ringis, kuid sõbrad ei jäänud rahule, et vähe on...  15-ga jäeti rahule.

Kui vähe ikka saavad autorid...

On tunne jälle...

... et pean isikliku abistajat otsima hakkama. See ei ole otsene töökuulutust veel. Lihtsalt arutlust iseendaga ning võib - olla kellegile jääb miskit silmagi ja saab kuidagi pakkuda end mulle hetkekski appi...

Kõik  oleks korras, kui suudaksin kodus passida... Kui mul oleks selleks aegagi... Aga mul ei ole kodus passimiseks aega.  Pean näiteks esmaspäeva hommikul Tartus olema, ja siis veel lähiajal Stockholmi purjetama - laevaga sõitma siiski - ... Seejärel veel märkmik - kalendris Avatud Lava, Lihula raamatukogu... Oktoobri plaan see.

Mõistan suurepäraselt, et isiklikkel abistajatel on ka õigus oma elule ja vahel tervistki parandada. See on nii inimlik ja normaalne. Võin olla väga paindlik. kuid ma ei saa lõputult en d unustada. See on samuti inimlik ja normaalne.

Näiteks Stockholmi näituse järgi minemist olen kuu edasi lükkanud ... Võiksin teistviisi teha, näiteks keegi tooks või pakkiga... Seegi läheks maksma, võib - olla  sama summa, mis mul endaga minna... Pealegi, hetkel on see minek hea põhjus ka reisida... Sest nii lihtsalt lõbu pärast kruiisi ma endale hetkel ei lubaks... Kuigi mulle meeldib reisida. Seda saab ju teha, kui on töö ja lõbu koos...
Näituste korraldamine on minu töö ju...

Aga ma tean, kui olen saanud midagi ära teha või kuskil ära käia, siis hinges hea rahu.
See ongi edasi viiv energia.

Koduski on  töid teha, kuid neid saan peamiselt teha ju isikliku abistajata... Kes teab, mida siin mõtlen, saab aru...

Taaskord elust endast


 "Ole see, kes sa oled, ausalt, tõeliselt ja täielikult. Keegi ei suuda paremini sina olla, kui sa ise." Harmony Mccormick Wistyn





 Hea ütluse kild hommikust. Leidsin fb Janno lehelt.

Nüüd keskööl on mul väike hirm, et edaspidi teab keegi teine ja kolmas paremini, kes mina olen... Sea aastal olevatki segadust palju. Tuleb lihtsalt rahulikult segadusest läbi ja siis sujub taas elu - olu rahulikult edasi.

Mõtlen ikka Kuldvõtmekesele ehk IAT-le.  Täna toimus skype koosolek...

Mulle tundub, seni kuni erivajadustega inimene ei saa esimeseks numbriks, kelle pärast üleüldse isikliku abistaja teenust vajame ja selle kättesaadavust püüame parandada paremaks, seni ei muutu mitte kui midagi. Praegu kõlab mitmelt poolt, et 1) abistajaid ei leia, 2) raha ei ole... kolmandaks - neljandaks keegi teab äkiliselt kõike paremini... Kuid teenuse kliendi jätame kuhu tagaplaani...
Nii ei saa rallitada. Mitte ei saa.
Olen küll nõus probleemidega.
Kuid miks me leiutaks nagu jalgratast (ratastooli) uuesti, kui see on juba leiutatud... Pigem teeme paremaks ja mugavamaks... Ja neile, kes ei ole jalgratast (ratastooli) enne näinud, neile tuleb seletada, mis see on. Õpetama sõitma. Rallimagi lõpuks. Ja väga hea ralli tulemust hakkaks ära tasuma topelt...  Mina ei eelda, et kõik oleks jalgratast (ratastooli) näinudki...
Minu meelest lihtne ja loogiline.
IAT-d ei saaks pakkuda üks asutus ega firma. Valiku võimaluski peab säilima. Täpselt nii nagu igas elu valdkonnas. Näiteks juuksuriärisid on palju - palju, saame valida, kuhu läheme ja kelle teenust soovime...
Ja kaasada igal juhul erivajadustega, kes tugevamad ja saavad - oskavad teemase rääkida ja panustada... lasta neil ka nõrgemaid aidata...

  Keegi ei suuda küll paremini mina olla, kui mina ise.
Jumala tõsi.
Miks on seda erivajadustega inimeste puhul nii raske mõista...

kolmapäev, oktoober 02, 2019


Tegin eile  ja täna ka OMA tööd. Mille tulemusena vajangi isikliku abistajat vahetevahel, nt värvituupide lahti keeramiseks, kunstipoes käimiseks, näituste avamistel jne. Täna on mul abistaja vaba päev, mida mina vajan ka vahepeal. 🙂😋 Ja kui peaksin maalima nii, et keegi koguaeg oleks kõrval - siis ei sünniks mul ühtki maali...
Aga maal tuleb minu meelest taas igati lahe 😍


Tegin ära lõppude lõpuks!

Nüüd võtkem varbad pihku! 😉
Pakkusin Rahva Raamatule oma raamatut "Kohvi jalaga, palun..." müügile. Saatsin e-kirja.
Tuli tunne, et nüüd on see hetk.

Eks näis, mis vastus tuleb...
Kõhutunne suht positiivne.

Kirjutasin sedagi, et osa tulust võiks minna Kuldvõtmekese/IAT arendamisele. Nii nagu ma mõtlesin juba juulis... Sellest saab siis rääkida lähemalt, kui raamat võetakse müügile.

Kui ei võeta Rahva Raamatusse, tuleb kindlasti muud võimalused. Aga miks ei peaks võetama 😊


Täna saab raamatut minult!

teisipäev, oktoober 01, 2019

Kuid mis hinnaga!!!???

Öösel ärkasin selle mõtega hetkeks üles:
Olen omaenda elamisviisiga tõepoolest enda ideed,  mõtted jne kuidagi läbi aastate maha müünud. Iseendale ka mõistmatult... Või siiski mõistetavalt... Olen lihtsalt oma elu elanud.  Tegelikult isegi oma kunstigagi ärin ju iseend... Ja nii edasi...
Kuid mis hinnaga?
Kas ainult rahal on hind, väärtus...
Kas minu hinda saaks mõõda hoopis muuga...

Kuldvõtmekest olen suutnud iseenda kaudu ei - tea - kui paljudele mõttesse panna.  Võrus ei olnud see kindlasti esimene ega viimane kord...
 Kuldvõtmekesest olen rääkinud kogunisti Tallinna TV-s, mis täna lõpetas  tegevuse. Alles täna hommikul sain teada, kuidas uudiste repoter Liis oli rõõmust nutnud, kui oli lugenud minu blogis, et jäin intervjuu teostusega väga rahule. Tookord näidati isikliku abistajat Johannat väga vähe , ta oli aimatav - see oligi tookord meie taotlus. Mu kõnele jooksid all subtiitrid.  Loodan ja usun, et juba Liis ise sai suure hea kogemuse, mida mäletada veel kaua... Tallinna TV-s tutvutasin Kuldvõtmekese raamatukest ja teenust pea viis aastat tagasi.

Aga, kui oleks Kuldvõtmeke olnud enne, kui... Näiteks kolmkümmend aastat tagasi... Rääkisin. Saati arugi. Kuid aeg ei olnud õige... Selle hind oli ränk. Väga ränk. Abielu lõhkumine... Lähisuhte vägivald... Võime küll süüdistada ühte - teist, ja kolmandat, kuid ... arvan siiski siiani, et tegelikult polnud pool ühiskonda valmis vastu võtma pisut erilist abielu...
Ma ei ole eriti bloginud, et oktoober on mulle kummaline kuu - oktoobris leidsin kunagi armastuse ja kunagi hiljem valu, mis saadavad mind igavesti. Ma olen selle eest elule väga tänulik. Nii uskumatu kui see ka ei tundu. Olen takistuste kiuste elanud. Olen jäänud ellu.
Võrus Loometalgudel esitasin küsimuse: Mis siis, kui jäädki ellu, mis siis saab...
Mina ise vist tean vastust: edasi elada. Iseendana.
Täna - homme kakskümmend üks aastat tagasi oli mul valikud, valikute tegemiseks olid vähesed minutid/tunnid,  kas surm ja vihkamine või elu ja armastus, ka andestamine...
Kunagi oktoobris sain endale nimegi. Ammu enne sündimist... Mul on ema - isa pulmanuku nimi. Tiia tähendavalt kingitus Jumalalt, on tuletatud kreeka keelses nimes. Vähemasti mina olen nii lugenud väga vanas nimede raamatust.
Mul ongi vahel tunne, et minu hind on kingituste jagamine. Nende kingituste jagamine, mis on hingeline ja vaimne. Sest materiaalne väärtust mul pole ning see kaob ka liiva rutem...

Aga rohkem ma ei mõtlegi oma hinnale...

Olen hindamatu... 😉
Elan iseendana edasi.
Kuldvõtmekese abiga.