reede, november 29, 2019

Akna taga särab...

... jõulupuu. Jällegi nagu iga aasta.  Tund poolteist tagasi lõi särama.
Meil küla keskel on ju püsijõulupuu. Hõbedane kuusk.
Minu meeslest ta oli jõulupuu rollis juba 30 aastat tagasi, kui siin oli esimene jõuluaeg, siis veel küll rohkem nääriaeg, mul... Arvan, et ma ei eksi...  Ainult siis oli kuusekene tõesti lühikene ja pisikene. Ei paistnud aknast tuppa. Nüüd vaatan, et   kuusepuu on taas kasvanud...

Nüüd võiks juba rahu tulla. Nii hinge kui ka kõikjale mujale, et ka füüsiliselt tunneks rahulikku kulgemist ja olemist. Tasakaalus rahulik olemine. Imede ajal.

On olnud sel aastal küllalt probleeme ja muresid, hästi palju segaduski. Liigne muretsemine on toonud lisa südamevalu. Tegelikult, probleemidelgi on komme ükskord lahendada.  Vaja anda vaid selleks võimalus... Probleemid nagu unistused saavad otsa täpselt õigel ajal.
Unistused täituvad.
Probleemid haituvad.
Ja algavad uued unistused ja probleemid.  See ongi ring, mis on õpetlik ja põnev.

Täna õhtul luban endale lapselik olla.
Kirjutan jõuluvanale.
Viimane aeg sel aastal seda teha...

Kommentaare ei ole: