Minu meelest just hinged, võiks ka öelda, et inimesed, kellel on hinged (mina ei tea küll ühtki inimest hingeta, ise küsimus, kui palju ja kuidas sellele mõeldakse), viivadki elu edasi...
Ei, ma ei ole hulluks läinud!!!
On hingedepäev.
On hingedeaeg.
Oli aeg, kui kartsin hingedepäeva ja -aega. Ausalt mul oli hirmgi... Millegipärast räägiti surnudest palju rohkem, aga mitte nii väga hingedest... Ma ei teagi miks... Võib-olla oli vene aeg, kuid siis oli ometi ka nõiad, imearstid, selgeltnägijad... Ka siis siiski natuke räägiti hingedest, kuid... Kes uskus, kes mitte...
Täpselt nii nagu praegugi...
Sest keegi pole suutnud teatuslikult tõestada, et kuskil on see teistsugune elu... Mida ei saa käega kasuta, seda võib ju kahelda, kas seda üleüldse on olemas.
Nohjah, kui ei olegi hingede- või ingli-elu olemas.
siis on olnud ometi meil esivanemad ja kallid inimesed, kelledelt oleme õppinud head - halba ellu jäämiseks. Õppinud armastust ja teiste eest hoolt kandma iseenda kaudu.
See on suur väärtus.
Igalühel on ligipääs oma hingele. Iseendasse sisemine vajab ennekõige enda abi... ja julguski...
Süüdata küünlaid. Mina surnuaedadesse ega mere äärde täna paraku ei saa... Süütan küünlaid vähemasti omas südames ja laual... Ja täna võiks lauale jätma leiba, sellest kombest sain alles hilja aegu teada - tänutäheks esivanematele, et meil on võimalus elada.
Valgust ja armastust hinge meile, kes elame ja oleme!
Tänu neile, kes on mulle andnud võimaluse olla mina ise, kuid kes on nüüd kuskil mujal...
Juba mõte, et kallid inimesed, kes surnud, on nüüd kuskil mujal, ülalpool pilvi, annab surmale hoopis rahulikuma tähenduse... Surm olevat teistpoolsusesse üleminek... Olen aus, mul on keeruline ja raske seda uskuda... Kuid aastatega kaob hirm... tasakesi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar