reede, november 15, 2019

Oi heaolu foorum...

... on täna Võrus. Kandles...
Ma ei saa minna. Ei ole isiklikku abistajat... Mõtlesin küll paar hetke, et sebin end sinna, Kutsuti ka. Heaolu foorum on jätk vist Vunki manole.
Ma hetkel lihtsalt ei suuda koguaeg sebida end kuhugile viimasel minutil... See aasta segaduste ja sebimiste aasta. Lihtsalt igatsen rahulikke ja kindlaid plaanimisi nagu oli näiteks üleeelmisel aastal, kui oli minu üks isiklik abistaja Kristi... Tegelikult ei ole vahet, kui isiklik abistaja tööl on,   päev või aasta, mul peab olema turvatunne 99%, et saan teha, mida mina olen lubanud  ja soovin teha...
See aeg, kui olengi lisakätteta, kui oleme ilusti töösuhte lõpetanud, on mulle kuidagi kergemgi üle elada - ma siis ei võtta nii palju ette...
Uut  isiklik abistaja ei ole veel ühendust võtnud... Tegelikult tunnen, et tööpakkumise    panin mitte õigel ajal... Uus isiklik abistaja tuleb täpselt õigel ajal, kui töökuulutus saab õigel ajal kuhugile üles... Olen selles veendunud.

Nädala alguses oli mul kaks valikut - Läti või Võru... Sebimise valik langes Lätile, sest näituse avamise oli mul palju kordi tähtsam kui Võru heaolu foorum... Sorry, võrukad!

Kuid millal saan jälle nii elada julgelt, et ma ei peaks loobuma järjest ainult sellepärast, et ei ole lisakäsi ega - jalgu...

Vaatasin järelvaatamises oma seebikat, mida ainsana jälgin - Pilvede all.   Seal tuli uus tegelane isiklik abistaja Kiku. Hahaha, esimest korda on Eesti sarjades sõnapaar - isiklik abistaja. Minu meelest jumalas lahe. Oleks vaid kujutus isiklikust abistajast võimalikust täpne, siis oleks väga vahva reklaam ... Ise asi on armumised või mitte armumised seebikas... Eluski juhtunud igasuguseid asju, mis ei kuulu kindlasti isikliku abistaja töösse...

Kommentaare ei ole: