Täna vastas asjalikult ja ausalt positiivses võtmes sotsiaalminister Tanel Kiik. Kirjutasin talle juba mõni aeg tagasi isikliku abistaja teemal ikka... Ega ma ei lootnud eriti vastust lugeda, seda enam oli väga meeldiv lugeda ministrilt vastust ja mõista, et ta tahabki teha Eestit paremaks. Kuid nendib selgelt, et omavalitsustes võiks isikliku abistaja teenuse kättesaadavus parem olla. Toetab mõtet, et inimesed peaksid saama võimalikult kaua elada täisväärtuslikult omas kodus. Kirjutas veel plaanides, mida püüdakse teha.Vastus on suht pikk ja põhjalik.
Tänasin vastamise eest. Mainisin ka, et võiks ja peaks olema kaasatud erivajadustega inimesed ise.
Mul on südamest kahju, et ministri vastust ei olnud siis, kui kirjutasin arvamuslugu Tartu Postimehele. Aga saatsin lehe linki talle. Ja oma Kuldvõtmekese kogumiku ka.
Arvan, et igasugune info on alati hea.
Kahju, et mu oma vald väga ei suuda mõista, et tegelikult ma soovin siiski vaid aru saada, mis saab minu isikliku abistaja teenusest järgmisel aastal. Aeg on mul endalgi isiklikke plaane tegema hakata. Mul hea meel, et Kastre vald sai INNIOVE´lt projekti rahastuse. Soovin lihtsalt teada, kui summa eelarves mõeldud IAT-le, sest projektis on muud teenused ka ja lisaks sotsiaalteenuste keskuse teise poole renoveerimine. Ma võin olla võhik, kui tõenäoliselt renoveerimine võtab suurema osa raha. Mind siiski huvitab vaid isikliku abistaja teenus. Tahan ju , et teisedki erivajadustega inimesed hakkaksid lõpuks isikliku abistaja abiga naudima oma elu. Tore oleks, kui IAT-l on olemas see raha, mis mainis sotsiaaltöötaja Karmen kevadel minuga kohtudes, kuid hetkel ootan mõnedele küsimustele vastuseid. Arvatavasti esitasin liiga keerulisi küsimusi, mis vajavat vastamiseks aega ja pühendumist... Hea, kui vastatakse pühendunult. Tõesti mul on aga jube vastik tunne, nagu oleksin hästi vastik erivajadustega inimene, kes ajab lihtsalt oma jonni ning samas ei saa nagu aru, et tahetakse mulle head... Sellest, et mulle tahetakse head, olen ammu ilma aru saanud, ise küsimus on see, mismoodi head tahetakse... Olen olnud alati oma vallale , eriti endisele vallale uhke ja tänulik, et on 20 aastat võimaldatud mulle Kuldvõtmekest tasku ja oleme suutnud vaielnud lahkhelid selgeks. Mina isegi ei mäleta selliseid selliseid segaseid asju, mis praegu poolaastat on... Möödarääkimised - ma isegi ei ütleks sedasi... Või on see, et on uued inimesed, kes avastavad õnneks toetavad teenused, ning kindlasti tahavad korraldada hästi hoolekannet, kuid ...
Ja veel kaalun ja juurdlen, et kas hakkan otsima taas uut isikliku abistajat... Olen küll pühendanud end isikliku abistaja teenusele, kuid samas mu Kuldvõtmeke viltu elamise sees...Olen iseenda unustanud, aga sedasi ei saa rallit sõita. Olen hakkanud loobuma - see on teine jutt tegelikult - kuigi keegi ei pane tähele seda...
Liigagi on mu elus hetkel isikliku abistajale mõtlemist...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar