Päeval mõtlesin neile isadele, kes polegi nii head, kellel on omad vead ja head... Võib - olla isade eluajal näemegi ainult nende vigu ja oleme pahurad, miks nad ometi ei ela paremini arusaamata, et see iseenda läbipõletamine ongi nende valik ja oskamatus miskit paremat teha ega tahtagi... Mina sain peale papa surma aru, kui tähtis olin talle ja kui uhke oli minu üle. Papa lihtsalt ei osanud seda öelda mulle. Talle oli kergem viina juua... ja oma elule alla anda, sest tundis üksindust... Mina aga jälle olin vihane, miks niipalju joob ja annab alla... Täna vaatasin taas, et haudki on nagu üksik haud, ometi sugulaste haud kohe kõrval ei ole seda - see on kohutavalt kurb...
Täna olen aga tänulik, et valisin papa, kes hingelt mind armastas väga - väga palju ja suutis kõigele vaatamata mulle anda eluks kaasa palju.
Eile öösel sai valmis maal "Hoia hetke". Tegin töö - laupäeva. Olin ka üksinda... Mäkerdamisetöö jaoks on hea iseolemine.
Maal enam - vähem meeldib. Kuigi peopesa juures paar kohta ühte ei meeldi, avastasin lõpuks, et ehk oleks pidanud maalima parema käe, kuid mina tegin vasaku... Usun, et midagi enam ei muuta ega paranda värvidega, muidu rikun veel kogu maali ära.
See hetk Stockholmi reisil. Minnes. Laeval. Ütlesin automaatselt Sigrtile ja Mirjamile, et sellest tuleb maal... Mirjam sirutas käe ja püüdis päikeeseloojangut... See oli ilus hetk...
Hetki tuleb hoida, häid ja ilusaid hetki eriti.
See maal on mul 107, kui ma ei eksi...
Sellega tööga nägin pea kaks kuud vaeva. Kui arvestada esimesest hetkest mõtlemist, siis üle kahe kuu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar