Eile lükkasin järgmise näituse nädala edasi. Maalid olid Stockholmis. Keegi meist ei olnud kindlad, kas maalid jõuavad Eesti õigeks ajaks.
Just eile sai plaane tehtud, et läheme ise siiski tooma maalid koju. Peaagu kõik sobis, et minek oleks teisipäeval...
Ja täna õhtul kella 21 paiku, pärast projekti kirjutamist, vaatasin facebookist Eesti Maja direktori Taave sõnumit: sain saada näituse laevale.
UPS.
Mul oli hetkeks paanika. Nagu olen muretsesin rohkem kui vaja. Saatsin sõnumi juba Tallinna sõbrale, et ehk saab sadama vastu minna. Samal ajal vestlesin Taavega edasi - ja teine UPS , maalide tooja sõidab Roiule. Peaaegu maalid sõidavad otse koju - ja päris JUHUSLIKULT. Stockholmis ei teatud ju, kus mina päriselt elan.
See on ju jõuluime!!!
Algab detsember. Jõulukuu. Imeline aeg.
Kui homme näen maalide kotte kodus, siis usun, et see maalide äratoomise või kättesaamise saaga sai õnneliku ootamatu lõppu, mis on teinud mulle üle kahe poole kuu peavalu ning mida ootasin...
Usun, et järgmise näituse edasi lükkamine on hea reklaami jaoks... Sest korralik näitus vajab ka head reklaamigi.
Aitäh Stockholmi Eesti Maja inimestele, eriti Taavele ja Imbile!
Aitäh kellegile Kaijale, kes maalid peaaegu koju sõidutab!
Mõeldes Kristile, on mul ikka ja jälle väga hea rõõm, et ta on mul olemas. Tema oligi jälle see, kes minul aitas kaasa mõelda, kuidas siiski minna ise maalide järele lõppude lõpuks... Seekord jäi seiklemine üheskoos ära, kuid usun, et neid saab olema veel küllalt...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar